Nagu armastus, kuid siiski mitte päris #11 (31)

Niih, uus osa siis... Loodan, et meeldib. Head lugemist!

Eelmises osas: Teiseks suureks vahetunniks oli kuulutatud välja leinaseisak koolisaalis. Sinna olid lubatud kõik kooli õpilased. Gabrielagi oli selleks ajaks kooli tulnud ning kui tema sõbrad tema juurde ruttasid hakkasid nad kõik nutma ja sügavat kaastunnet Gabrielale avaldama. Kui kõik olid saali jõudnud, palusid õpetajad kõigil õpilastel omavahel kätest kinni võtta ning seista, ning kuulatada vaikust. Imelikul kombel, tegi seda kogu saal. Mitte keegi ei nihelenud ega sosistanud. Kõigil olid silmad kinni ja nad lihtsalt seisid. Kui nad olid 5minutit seisnud, ütlesid õpetajad, et nad võivad nüüd minna. Paar Gabriela tuttavat ja Kati tuttavat tõid ka leina küünla juurde lilli. Terve kool oli edaspidi masenduses ja keegi ei oli rõõmus ega karjunud ja röökinud, nagu tavaliselt vahetundides.

11.

Michael jalutas mööda randa ja võttis päikest. Tema ei teadnud Katiga juhtunust midagi. Aga mõtted tiirlesid küll pidevalt Kati ümber ja miski selles häiris teda. Poiss arvas, et ju see sellepärast on, et ta pidi Kati juurest ära tulema. Aga selles ta eksis. Rängalt. Ta otsustas, et läheb korra ujuma, ning siis tagasi hotelli, kus ta peatus, et saada lahti mõttest minna tagasi Kati juurde. Kui ta juba veidke oli ujunud, märkas ta, et päikese valguses helgib midagi. Ta ujus selleni ning tõstis veest välja pudeli. Pudelis paistis midagi sees olevat. Ta võttis pudeli kaenlasse ning ujus tagasi randa. Rannale jõudes tegi ta pudeli lahti ning kallutas sealt välja kaks asja. Üks oli kiri ja teine oli... roos. Michael mõtles: “Ohoo, keegi on armastus kirja kirjutanud!”
Ta rullis paberi lahti ning luges, mis seal kirjas seisis:

Kolm soovi

Mu südant haaranud on valu,
miks läksid, seda ma ei tea...
Ma paari asja sinult palun,
ma tahaks halba, kuid ka head.

Kolm soovi sooviksin ma vaid,
kõik seotud oleks meiega.
Et korduks kõik, mis tehtud sai,
ja seda jagaks Temaga.

Sa olid hea, ent lahkusid siis,
ma tahan sind tagasi.
Koos hetked veetsime me siin,
ka siis kui magasin..

Kolm soovi öelda ma nüüd palun,
et tagasi tuleksid sa,
võttes ära minu valu,
ja siis su unustaksin ma...
Kati.

Michael mõtles õudusega sellest, et see kiri võib olla kirjutatud tema Kati poolt. Sellelt, keda tema armastab... Ja siis ta teadis. Lihtsalt, ta teadis. See oli ju ilmselge. Kati oli teinud enesetapu. Aga ta pidi seda ise nägema, et Kati on surnud.
Niisiis, Michael tormas hotellituppa, pani oma asjad kokku ning kahmas need kaenlasse. Siis kiirustas ta sinna, kust ta oli üsna äsja tulnud – Kati koju. Ukse ees tõmbas ta keebi ülepea ning muutus nähtamatuks. Siis astus ta tuppa. Toas va#!?!#es leina meeleolu, kuigi kedagi polnud kodus. Siis astus ta uuesti toast välja ja märkas majaees kummide pidurdus jälgi. Siis sai ta haisu ninna, kuhu poole need läksid – kaljusevale. Ta tormas sinna ja märkas, et seal oli palju rahvast. Po#!?!#ei#!?!#d tegid tööd ja rahvasgi uudistas toimunut. Siis nägi ta Gabrielat. Jooksis tema juurde ja tõmbas keebi ümbert. Gabriela võpatas, märgates Michaelit, aga ta pilk oli kivistunud ja suunatud kaugusse. Ta ei vaadanud isegi Michaeli poole. Ta lihtsalt teadis, et poiss seal on. Siis pani poiss oma käe tüdruku õlale.
“ Kas...,” alustas ta, kuid nähes tüdruku silma pisarat tekkimas muutis ta oma lauset, “Tunnen sulle ja su perele sügavalt kaasa.”
Gabriela rebis pilgu merelt ja vaatas poisile vihast põlevate silmadega otsa: “Mida sina ka tead, sinu pärast ta seda üldse tegigi!!!” Poiss langetas pea ning lasi pisaratel voolata. Nüüd mõistis ta ka ise, et tema oli süüdi. Ainukesena. Tema ju läks tüdruku juurest minema. Tema ju ütles talle, et armastab teda, kuid peab lahkuma. Tema ju... oli süüdi. Ja see oli ainus, mis luges.
“Ta armastas sind,” lausus tüdruk vaikselt.
“Ma tean. Aga mina mitte. Minu jaoks oli ta elu mõte.”
See oli lause, mis muutis tüdruku arvamust Michaelist. Nüüd sai ta aru, et ta hoolis tüdrukust väga. Lihtsalt... mingitel põhjustel oli ta pidanud tüdrukust lahkuma.
“Tead, ma nägin midagi enne.” Lausus tüdruk tasakesi, et keegi teine peale Michaeli ei kuuleks teda.
“Mida sa nägid?” küsis poiss vaikselt, sest ka tema ei tahtnud, et keegi teda märkaks ja hoopiski mitte ei tahtnud ta seda, et keegi neid pealt võiks kuulata.
“Ma ei tea. Arvatavasti oli see...” Gabriela lause jäi pooleli. “Arvatavasti oli see Kati. Või... võib-olla oli see hoopis tema armastus. Ja kurbus....”
“Ma arvan, et see võis olla Kati, täis kurba armastust...” Michael ütles seda sügava kurbusega hääles.
“Aga mis me nüüd teeme...?” küsis Gabriela kurvalt.
“Ma ei tea, igatahes...Kati oli mu elu. Ja nüüdsest mul pole enam elu. Mu süda on rebitud minu sees tükkideks...” Gabriela ei saanud eriti hästi sellest lausest aru.
“Kas siis... Kas siis...” Gabriela ei suutnud oma lauset lõpetada, sest tema nuuksed ei lasknud tal seda teha. Siis aga haaras Michael tugevasti Gabriela ümbert kinni, embas teda ja lausus vaikselt:
“See on lõpp. Aga sinu jaoks on see algus. Sinu uue elu algus.”
Ta lasi tüdrukust lahti ning ütles talle veel vaikselt kõrva sisse: “Aga igal algusel tuleb kunagi ka lõpp...” siis tõmbas ta keebi üle pea ning läinud ta oligi. Gabriela ei mõistnud Michaeli sõnu, kuid sisemuses tundis ta, et Michael teab. Ja see oli see, mis luges. Ta langes vaikselt maha ning nuttis. Ja nuttis... ja nuttis... ja nuttis... kuni tuli lõpp. Ja siis oli vaikus.
Ainult masinad piiksusid tema kõrval. Ta avas silmad, ning sai aru, et ta on haiglas. Sisse tuli õde ja hakkas kilkama. Ta oli täis rõõmu, ääretut ja ülevoolavat rõõmu. Ta jooksis kiiresti toast välja ja tuli kohe koos doktoriga tagasi. Ka doktor oli ääretult rõõmus. Siis küsis tüdruk vaikselt:
“Kes te olete? Kuidas ma siia sain? Mis aeg praegu on?” Ta sai vastuse ainult oma viimasele küsimusele.
“On aasta 2016 ja on suvi. Sa oled siin lamanud täpselt 7 aastat.”
Vaikselt astusid sisse ka ülirõõmsad ema ja isa. Aga Gabriela seda ei teadnud. Ta ei tundnud kedagi neist. Ema ja isa vaatasid teineteisele otsa ning sositasid: “Ta ei mäleta. Ja parem on, kui see nii ka jääb.” Nad läksid vaikselt tüdruku juurde, ning embasid teda. Nüüd olid nad taas peaaegu sama õnnelikud, kui siis, kui neid oli 4. Sest nüüd oli neid järel vaid 3...




Lõpp.



Niih, see on siis kõik. Viimane osa, loodan, et meeldis.
Ma ei tea, kas teen uue jutu ka, aga see oleneb sellest, kas on soovijaid.

Autori kommentaar »