Keiu üritas Kätlinile silmadega edasi öelda, kuid Kätlin vaatas teda ainult lolli näoga. Viimases hädas tuli Keiule meelde pi-keel, mida nad lapsena tihti rääkisid. Kui ainult Kätlin mäletaks seda!
''Kätpilin!''
Kätlin vaatas Keiu poole. Alguses natuke arusaamatult, pärast jõudis talle kohale.
''Keipiu'', vastas Kätlin.
Üks poistest vaatas kahtlustavalt taha. ''Millest te räägite?''
Keiu tegi inglinäo ja vastas, ''Me niisama räägime, mis me Tartus teeme. See on väheke salajane.''
Poisid vaatasid üksteisele ja muigasid. Keiu kuulis, kuidas üks veel ütles, ''Kui nad jõuavad Tartusse...''
Keiu keskendus Kätlinile.
''Me peapime põpigepinepima!''
''Miks?'' Küsis Kätlin jahmunud näoga.
''Me eipi saa nenpidepiga Tarpituspise! Nad tapihapivad meid äpira kapisupitapida!''
Viimaks jõudis Kätlinile kohale.
''Mipida me teepime??''
Keiu vaatas autos ringi. Äkki märkas ta Kätlini jalgade all taskunuga. Kiiresti korjas ta selle üles. Nüüd oli vaja oodata sobivat momenti.
Jah, peagi tahtsidki nad kõrvale keerata ja minna läbi metsa. Keiu andis salaja Kätlinile õlupudeli, mis maas vedeles. Ta karjus poistele.