Surematud #1#1 (2)

Öö oli tavaline, esmamulje. Natuke keskendudes, rohkem oma meeli avades ning unustades maailma, võis tunda ja näha öö tegelikku palet, mis oli nii sünge ja sügav, et kriipis hinge. Pimeduses oli tunda ürgset jõudu, mis annab kuule võimu tõusta taevasse või öökullile tema kostuva hääle. See jõud oli vana, vanem kui kuu või elu, aga ta ei olnud vaenulik nagu ta paistis. Hoopis vastupidi. Ürgjõud oli kaitsev, kaitsev nende suhtes, kes kuulusid tema maailma, vanasse maailma, kuid siiski ei huvitanud ta ka uue maailma inimeste terroriseerimisest. Ta oli pimedus, ta oli kõigest vaatleja nagu tänagi öösel.
Süngete tänavate vahel lonkis üks inimolend, kes söendas jalutada öös ning usaldada pimedust. Majade vahel mänglev tuul keerutas jalutaja ümber lehti, puges ta keebi alla, siis jälle eemaldus temast ja vuhises edasi-tagasi. Tuul tundis kohustust kaitsta seda, kes öös julges nii vabalt jalutada, saata minejat tema sihtkohani. Keegi ju ütles kunagi, et vapraid aitab saatus, kuigi hetkel ei pidanud tuul end niivõrd saatuseks kui lihtsalt abistajaks.
Oli näha, kuidas keebikandja muigas sellepeale, kui tuul keerutas ta keepi või sahistas lehti. Tuule mängud panid teda unustama öist tööotsa ning kuristasid hääled, mis sosistasid öös kõrva asju, millega öös jalutaja on hakkama saanud. Need hääled rääkisid tema tegudest vastiku tooniga ja tuletasid meelde kõige valusamaid ning kohutavamaid asju meelde, siiski ei olnud need nii tugevad, et murda keebikandja vaimu.
Töö ootas tegemist. Mitte just kõige puhtam tööots ning see muutis ta närviliseks. Esimest korda puutus ta kokku sellise tööga, tööga, mis sisaldas endas verevalamist. Lisaks vastikule tööle, häiris keebikandjat punaka varjundiga täiskuu taevas ning lähenev tihe mets, mille läbimine osutus vajalikuks.
Majad lõppesid, tänavat katvad munakivid asendusid kruusaga ning küla asendus padrikuga. Ettevaatlikult sisenes ta tihnikusse ja hoidis hinge kinni. Hetkeks tundis ta, et isegi tuul on ta üksi jätnud, kuid siis silmas ta, kuidas lehed keerlevad õhus ning ta hingas kergendunult.
Pimedas metsas kostusid ta sammud võõrastena, need ei kuulunud öise padriku juurde, kus valitsesid öökullid ja ohud. Keebikandjale tulid meelde jutud, mida lastele räägiti enne magama minekut, ja mis jutustasid olenditest, kes varitsevad pimeduses, soovivad saada endale öösse eksinud inimesehinge, või libahuntidest, mis otsisid täiskuu ajal ohvreid, kelle liha saab luudelt lahti rebida. Esimene variant ei hirmutanud teda pooltki niipalju kui teine, kuna olenditega tuli ta kergemalt toime kui krantsidega, kes tahtsid närida konti kuni luuüdini.
Puude vahelt paistis tumedas öös üks väike maja, mille aknast paistis valgusallikas, mis valgustas tuba. Hoonele lähenedes märkas ta, kui halvas seisukorras see on. Enamus aknaid oli vineerplaadiga kinni löödud, puupostid hoidsid vaevu veel katust sisse vajumast ning niiskuse süül koorus seintelt värvi.
Keebikandja lähenes majakesele. Iga sekundiga ta tundis, kuidas süda hakkas kiiremini taguma. See oli siiski põhjusega. Ta astus verandale ning ta sammud tõid kostuvale heli, mis kõlas nagu sureva kassi häälitsemine. Ettevaatlikult avas ta ukse, mis püsis vaevu hingedel. Uks vajus kägisedes lahti ning keebikandja sisenes majja.
Ninna tungis kopituse lõhn, mis pani sisenejat nina krimpsutama. Ta neelatas ja sulges ukse enda järel. Seintel ilutsesid loomade peadest tehtud topised, mis olid ajaga hakanud mädanema ja hallitama ning avanev vaatepilt ei olnud sugugi meeldiv. Isegi külmakõhuga keebikandjal hakkas iiveldama, kui ta silmas metssea topist, millel rippus pea vaevu otsas ning klaasistunud silmadesse rajasid omale teed ussikesed.
Pöörates esikus ilutsevatelt topistelt ära, sammus ta tuppa, kus aknalaual põles küünal. Salamisi ilmus ta näole pisike naeratus, kui nägi kiiktoolis istuvat vanameest, kes silmitses rahulikult küünlaleeki. Vanakese juuksed olid hallid ning kammitud hoolikalt üle pea, laubal ja suunurkades paiknesid sügavad kortsud, vaod silmade juures andis näole väsinud ilme. Vesihallid silmad jälgisid hoolega leegi muutumist ning vaha sulamist.
Keebikandja vaatas leeki süvendanult. Sõrme viibutades, pikenes leek tunduvalt, kuid järgmisel hetkel surus ta oma käe rusikasse ning leek kustus. Tuba jäi hämaraks, kuid ta tajus, et vanamees naeratab südamest tema väikese etenduse üle.
„Suudaksid sa ikka korraldada sellise jandi tulega nagu tegid seda 1666. aastal Londonis?“ päris mees uudishimuga ja kiigutas end kiiktoolis edasi. „Mäletan seda etendust ning tagajärgedega tegelemine oli seda väärt. Soovin, et ka minul oleksid anded nagu on sul.“
Keebikandja jalutas aeglaselt vanakeseni ja istus aknalauale, kus oli põlenud küünal. „Ma pole veel rooste läinud, Ramon. Hoian madalat profiili,“ sõnas ta vaikselt ja süütas uuesti valgusallika. Sul on endal anne, mis on nüüdseks väga haruldane.“
Mees pööritas silmi ja sülitas pahaselt põrandalaudadele. „Sitta kah mu anne, see on pigem needus. Meeletu piin on teada ette, millal keegi sureb, aga positiivne külg on see, et sajanditega on aega harjuda kellegi surmaga,“ lausus ta pahuralt ning tõusis püsti. Ta vaatas keebikandjale silma ja ohkas tasaselt. „Ma pole näinud kunagi enda surma ette, kuid mu mentor nägi ja ütles, et mu tapab inimene, kes on mulle olnud kõige lähedasem. Sina – sa olid mu üks andekamaid õpilasi, ma kasvatasin su üles, kui leidsin su sealt rentslist ja andsin sulle oskused. Kas ma oleksin väga imelik, kui oleksin sulle tänulik, et mu viimne tund on tulnud?“
Kulmu kortsutus sigines keebikandja näole, kuid hetke pärast turtsatas ta naerda. „Sa oleksid isegi vähem imelikum, kui sa tavaliselt oled,“ sõnas ta lõbusalt, aga siis ta ilme muutus mõtlikuks. „Sa tead, et ma ei tahaks sind tegelikult tappa, eksju?“
Vanamees patsutas keebikandja õlale ja vaatas talle otsa, lausudes: „Sul ei ole valikut, kas mind tappa või mitte. Kaua sa oled juba nende #!?!# olnud?“ Vanake hakkas sammuma tasakesi ukse poole ja viipas oma kunagisele õpilasele, et too järgneks talle. Nad lahkusid majakesest ning vanamees vajus verandatrepile istuma ning silmitses unistavalt kuud.
„1970-ndatel oli Inglismaal üks kontsert, see oli ajal, kus ma olin täiesti enesehävituslik ega hoolinud millestki eriti. Nad leidsid mu. Lappisid mu kokku, ehkki mitte just kõige paremini. Tänu sellele olen pidanud juba pea 40 aastat tegema nende jaoks musta tööd,“ sõnas keebikandja üpriski tuimalt ja tõmbas sujuva liigutusega kapuutsi peast. „Enamus töid on olnud nipped-näpped asjad: Jälgede peitmine ja mingite asjade otsimine, kuid millegi pärast hakkasid nad arvama, et olen neile nüüd rohkem võlgu ja saatsid mu likvideerima isikuid, kes neile on jalgu jäänud.“ Öine õhk paitas ta põski, vaikselt liugles isegi tuul ta juurde tagasi ning muutis olemise turvalisemaks. Ta jäi silmitsema tähti taevas, meenusid jutud, mida vanemad olid talle tähtedest rääkinud ja nende nimedest, kuid kahjuks oli see ammu ning need lood olid tuhmunud ka keebikandja mälus.
Naer lipsas üle vanamehe huulte ning ta vangutas pead. „Sa ei tapa inimesi enam, sa tapad surematuid, kes võivad sulle tekitada sekundiga illusioonid ja on kogenenumad kui sina,“ lausus Ramon. Raske ohe kostus ning vanake tõusis püsti. „Sa tead, et Nõukogu hakkab peale minu surma sind otsima taga. Pearahakütid jahivad sind ning oleksid nõus su kas või maa alt üles otsima. Tõuse püsti.“
Keebikandja kortsutas kulmu ja tõusis ettevaatlikult. Ta jälgis altkulmu oma mentorit ja ütles lõpuks: „Ma olen ennegi surematuid tapnud. Ma varjan enda jälgi, olen osav selles, kuna olen aastakümneid pidanud nende tagajärgi pidanud koristama. Ramon, ma saan hakkama, usu mind, palun.“
„Viimati, kui sa surematu tapsid oli seegi sinu vend, kes muutus pärast ebaõnnestunud tapmiskatset deemoniks ning on alates sellest ajast maganud poole maailmaga,“ pomises mentor tusaselt, „seda loomulikult juhul, kui kaasa arvata ka mehed.“
„Ramon! Ma tulin sind tapma mitte arutama seda, kellega mu vend on maganud ning, kes on ta voodikaaslased,“ purskas keebikandja välja ning pööritas silmi. „Vanamehe kohta on sul liigagi kohutav mõtlemine. Miks sa palusid mul tõusta?“
Vanake itsitas tasakesi ning vaatas oma õpilast seejärel. „Ma tahan sulle pärandada midagi. Sooviksin sulle anda oma ande, mis on mulle kingitud looduse poolt. See pole see solgitud asi, mille minu mentor pärandas su sõbrale või midagi sellist, vaid tõsine asi. Arvatakse, et võime näha minevikku ja tulevikku on suurem anne kui heita pilk olevikku. Tegelikult on see vastupidi. Ma imetlen inimesi, kuna nad suudavad elada hetkes,“ lausus Ramon ja võttis kinni keebikandja käest, ta vedas aeglaselt noaga üle enda peopesa ning seejärel üle õpilase oma. „Korda minu järel. Täna öösel olu mu veri ka sinu. Hing, mis hoiab mind elus, hoidku elus ka sind,“ vanamees andis õpilasele märku, et ta lõpetaks ja ütles järgmised read üksinda: „Mina, Ramon, pärandan sulle enda ande, mis jäeti anti mulle valvata, kuid mu süda esimest korda lõi. Kas sa võtad mu kingi vastu?“
Vägi pulbitses ta soontes, pea oli nagu vati, sees, kuid meeled olid teravad ja läbi kerge hüpnoosi lausus ta ühe sõna: „Jah.“ Silmad olid pilukile vajunud ning ta jälgis meelte abil, kuidas punased energialindid ühendasid nende käsi. Pingsalt jälgides võis näha, kuidas mentori anne voolas tema õpilasse.
Vanamees lasi keebikandja käest lahti ja taganes värisedes paar sammu. Ta haaras käega verandapostist. Ohates raskelt ta sõnas: „Pea meeles, et nõukogu määrab su õe ka asja uurima. Ürita oma õde vältida, ära reeda end talle.“ Mees vaatas käekella, mis tiksus öös ning vangutas pead. „Täna on mu surmapäev nagu mu õpetaja mulle ütles sajandeid tagasi. Mõnikümmend minutit on veel uue päevani aega. Soovitan sul tööga algust teha.“
Keebikandja suunas pilgu maha. „Ma pole vist sulle kunagi öelnud, et sa oled ja olid parim õpetaja, kes mul on olnud. Aitäh, et pidasid mind oma ande vääriliseks,“ lausus ta südamest. Tuul keerles ümber ta ja sujuva liigutusega tõi ta keebi alt välja pistoda, mille tera oli graveeritud erinevate ja iidsete sümbolitega.
„Igal asjal on kaks poolt. See on anne ja needus. Anne näha ette ohte, kui need varitsevad. Needus silmata oma lähedaste surma. Kingitus olemast mu õpilane ja karistus, et sinust saab mu mõrvar,“ ütles mees ning vaatas oma õpilasele silma, kelle silmist peegeldus valgu ja häbi. „Tee mulle kiiresti lõpp peale.“
Kiire liigutusega suskas keebikandja tera Ramoni rinnakorvi. Vanakese silmad läksid valust pärani ning ta vajus põlvili. „Aitäh,“ pudistas ta. Veri valgus ta huultele, voolas põskedele ning tilkus lõpuks kaunile ja elegantsele pintsakule. Lõpuks langes ka ülakeha maha ning keha raskusele surus maa pistoda läbi mehe rinnakorvi.
„Anna andeks,“ sõnas keebikandja vaikselt. Ta pööras mehe ettevaatlikult ümber ja sulges ta silmad. Mõrvata oma mentor oli suurim julmus ja tänamatus. Käbedalt tõmbas ta pistoda kehast välja. Pühkides seda vastu enda keepi puhtaks, hakkas ta mõrvakohalt minema sammuma. Süda pitsitas, kuid midagi ei olnud teha. Igal asjal oli oma hind
Äkitselt lahvatas viha keebikandjas ning ta suunas oma käe maja poole. Maja süttis eresinine leegiga põlema. Puit praksus, vähesed olemasolevad aknaklaasid lendasid klirinal puruks. Siiski ei suutnud selle koha hävitamine kustutada viha ja valu õpilases, kes oli oma mentori tapnud.