Kirjeldus:
Ilus
rõngas sabaga
mõnus seltsiline

täiega mõnus
seltsiline


Lääne-siberi laika on vene päritolu ja kuulub põhjamaade teravatipuliste, kikkiskõrvadega koerte rühma. Ta on aretatud jahikoeraks hantide ja manside tõututest jahilaikadest. Päritolupiirkond on Uurali mägede idaosa ning Obi jõe org.
Neid kasutatakse jahipidamisel Venemaa Euroopa-osa metsavööndis, Siberi taigavööndis ja paljudes Kaug-Ida piirkondades. Laikasid kasvatatakse ka jahikoertena Skandinaaviamaades, Taanis, Kanadas, USA-s jm.
Laika ülesanne on uluk üles otsida ja haukumisega tema tähelepanu endale tõmmata, kuni jahimees jõuab laskekaugusele hiilida.
Laikasid kasutatakse nii karusloomade, metslindude ning suurulukite küttimisel. Tüüpiline liikumisviis uluki otsimisel ja jälitamisel on lai kiire traav vaheldumisi galopiga.
Iseloomult on ta tasakaalukas, liikuv, hea orienteerumisvõimega. Inimeste vastu ei ole kuri.

Kokkuvõte tõukirjeldusest.
Läänesiberi laika on keskmist ja üle keskmise kasvu, tugev-kuiva kehaehitusega. Turja kõrgus isasel koeral 55-62cm, emasel 51-58cm.

Pea - võrdkülgse kolmnurga kujuline, kuiv. Nõrgalt rõhutatud üleminek otsmikult koonule, pikk koon, kuivetud mokad.

Silmad - keskmise suurusega, ovaalsed või mandlikujulised, viltuse asetusega ja paiknevad sügavamal silmakoopas kui teistel laikatõugudel. Vaade elav. Olenemata karvkatte värvusest on silmad tumepruunid või pruunid.

Kõrvad - kikkis, kõrge asetusega, liikuvad, väljavenitatud kolmnurga kujulised.

Hambad - valged, suured, tugevad, hästi arenenud, tihedalt üksteise vastu liibuvad. Õige on käärhambumus.

Kael - lihaseline, kuiv, lõikes ovaalne.

Keha - tugev, lame selg teravalt rõhutatud turjaga. Lühike nimmeosa, lai, lihaseline ning nõrgalt kaldu laudjas, kergelt ülespoole hoiduv kõhujoon, hästiarenenud rinnakorv.

Eesjäsemed – kuivad, lihaselised, eestvaates sirged ja paralleelsed, veidi pikemad turja poolest kõrgusest. Küünarnukid arenenud ja suunatud otse tahapoole. Lüheldane kämmal veidi kaldu.

Tagajäsemed – tagantvaates sirged ja paralleelsed, lihaselised. Reis sääre suhtes lühike. Pöid peaaegu püstise asetusega.

Käpad - ovaalsed, tihedalt kokkusurutud varvastega, keskmine varvas teistest veidi pikem.

Saba – rõngassaba või sirpsaba hoitakse seljal või surutuna vastu puusa. Sirutatult ulatub sabaroo viimane lüli kandadeni või jääb sellest 1...2 cm ülespoole.

Karvkate - kare ja sirge kattekarv. Hästi arenenud aluskarv on tihe, pehme ja lopsakas.
Alusvill kergitab kattekarva ja annab sellele koheva ilme.
Pea peal, kõrvadel ja jalgade esiküljel on karvkate lühem, turjal, kaelal ja jalgade tagaküljel pikem. Põskedel moodustub „põskhabe“ ja kaelal „krae“. Karv on pikk ka turjal, eriti isastel. Jäsemed on kaetud tiheda ja jäiga karvaga. Jäsemete tagakülgedel on karv pikem, moodustades reite tagaküljel „püksid“. Käpad on kaetud lühikese jäiga karvaga, mis tungib ka varvaste vahele. Saba kattev karv on jäik ja sirge, saba alapoolel on ta pikem, kuid mitte rippuv.

Värvus - valge, hundihall, laiguline, ruuge, hallikas, kõigis toonides beež või mustjaspruun. Valge värvuse puhul on lubatud pruun ninapeegel.