Hawnyedi suur seiklus (7)

Hawnyed on tavaline 13 aastane poiss, kes elab ühes väikeses külas koos oma ema ja lemmiklooma Hawy´ga. Ta on väga uudisimulik ja seiklus januline poiss, ja juba mitmetesse seiklustesse sattunud.

Ema saatis Hawnyedi Salajasse metsa (nii kutsuti küla ümbritsevat metsa) mustikaid ja maasikaid korjama. Ta võtab alati Hawy kaasa, sest terve elu on ju seiklus. Hawnyed korjas, korjas ja viimaks saigi ta korvi täis kui nägi äkki inimest kelle ülakeha on inimese ja alakeha hobuse või mõne muu looma. Poiss muidugi tahtis teada mis loomaga on tegemist ja hakkas tega jälitama ja korraga jäi ta seisma ja küsis: "kes sa oled ja mis sa siit tahad?" Hawnyed rääkis ära et ta tuli metsa marjule ja märkas seda olevust ja tahtis teada kes ta on. "Nüüd sa nägid ja lase siit jalga." Hawnyed ja Hawy kohkusid väga ja nad hakkasid kartma ning jooksid kohe koju. Nad ei julgenud sellest kellelegi rääkida.

Ta läks järgmisel päeval metsa tagasi ja märkas jälle seda olevust. Sellel olevusel oli aga kaasas hiigel kiil ja hiigel mesilane. Olevus ütles Hawnyedile, et ta ootas teda juba kaua. ta tudvustas ennast ja ütles viisakalt: "Mina olen selle metsa va#!?!#eja Sarantus ja need on minu saatjad Saara (see oli hiigel kiili nimi) ja Taran (see oli aga hiigel mesilane). Mina olen seda metsa va#!?!#enud juba üle kuuekümne aasta ja va#!?!#en veel seda metsa väga kaua, sest meie inused (nii kutsuti olevusi kelle ülakeha on inimese oma ja alakeha hobuse oma) elame umbes viis tuhat kuni kümme tuhat aastat." Sarantus ise oli alles kuuskümend kaheksa aastat vana, see on inuste kuhta väga, väga noor olend.

Hawnyed oli kukkunud imestusest istuli ja vaatas silmadega mis olid suured kui tõllarattad. Mesilane ja kiil hakkasid Hawnyedi näoilme pärast naerma nii et kõhud kõverad, Sarantus viskus naerust lausa pikali. Nad naersid sedasi umbes paar minutit, siis na vabandasid viisakalt Hawnyedi ees ja lahkusid. Poiss ei saanud algul aru milles nali seisnes aga taipas siis et asi oli tema näoilmes. Ta jalutas mööda metsa ja läks siis koju ja rääkis oma seiklusest Hawyle.

Järgmisel päeval läks ta uuesti metsa ja seekord võtis ta hawy ka kaasa. Nad kohtasid jälli Sarantuse ja tema saatjatega. Sarantus kutsus Hawnyedi koos Hawyga metsa kohvikusse kus nad rääkisid härjapõlvlastest, võluritest, loitsudest, traakonitest ja kõigest mis puudutas seda metsa. Sarantus muutus pärast juttu väga kurvaks ja Hawnyed küsis murelikult:" Mis sul on, kas midagi on halvasti?" Sarantus lausus et jah. "Mis siis on?" uuris Hawnyed uudisimulikult. "Mu metsa ründavad härjapõlvlased kelle omanik on võlur Loitsus kelle arvates tuleb hävitada kogu maailm ja kuna ta elab siin metsas siis ta alustab muidugi sellest medsast ja siis vallutab ta selle küla, siis riigi ja seejärel kogu maailma. Ta ütleb et kui me iga aasta kolme ohvrit ei too siis ta paneb metsale needuse peale. Iga aasta oktoobrikuus toimub meie metsa ohvrite pidu ehk nende üleandmine loitsusele. Tavaliselt on need ohvrid kas suremas või väga haiged loomad, aga ta tahab terveid suuri ja tugevaid loomi. Eelmine aasta me viisime ühe inimese kes sai ussi käest hammustada ja suri metsa. Loitsus oli sellega rahul ja ta lubas viia sel aastal ühe, aga väga suure, priske ja tugeva looma." Rääkis Sarantus. Hawnyed lubas midagi välja mõelda et neid aidata ja läks koju.
Kodus ta uuris härjapõlvlastest ja võluritest ning mõtles välja kavala plaani kuidas sundida võlurit tagasi astuma.

Järgmise päeva varahommikul tõttas ta metsa ja rääkis Sarantusega: "Mida Loitsus kõige rohkem kardab?" "Ta kardab kaotada oma ainukest tütart ja oma päevikut kus on sees tema kavatsused ja tema kurjad plaanid millega ta ise väga rahul on." Oskas sarantus kõnelda. "Plaan on järgmine: me röövime Loitsuse tütre ja tema päeviku ning sunnime teda et ta kaoks metsast või ta ei näe enam kunagi ei oma tütart ega oma päevikut. Me röövime võluri tütre ja päeviku siis kui on ohvrite pidu, sest siis on võlur kodust ära ja meie saame ta kätte." Ütles Hawnyed ja jäi ootama mida arvab Sarantus ta plaanist. Ta oli nõus aga keda siis ohvriks tuua? Kas paks karu või hoopis suur ja tugev põder?

Järgmisel päeval toimus metsas suur koosolek kus arutati kõik läbi ja otsustati et ohvriks viiakse suur ja tugev põder (sest karul oli perekond ja põder oli ka sellega nõus ning proovib põgeneda siis kui ohver on üle antud sest kui ohver on üle antud siis pole vahet mis Loitsus ohvritega teeb). Pandi kokku tiim kes röövivad võluri tütre ja päeviku ning lepiti kokku et iga päev toimuvad treeningud kuni septembrini, sest siis algasid ettevalmistused suureks ohvrite peoks.

Algasid suured ettevalmistused ohvrite peoks. Valmistati maitsvaid sööke ja jooke, kutsuti metsa ansambel (metsa ansamblisse kuulusid rebane-laulja, mäger-süntesaator, põder-basskitarr, hunt-kitarr, karu-trummid ning ilves ja jänes-taustalauljad) ja valmistati ette ohver-põder. Kaeti pidulikult lauad ja tehti eeskava proove. Esimeseks oli näidend "Metsa õnnelik elu" teiseks oli suur söömine ja samal ajal mängis ansambel kolmandaks toimus üleandmistseremoonia ja lõpuks tantsuõhtu. Ohvrite peol pidid olema kõik rõõmsad ja heatujulised või muidu langes needus metsale.

Käes on oktoobrikuu ja toimub ohvrite pidu. Kõigil oli väga kiire et kõik oleks ikka valmis kui Loitsus kohele jõuab. Jõuab Loitsus oma kaarikus peopaigale ja algabki igaaastane ohvrite pidu. Röövimis tiim oli juba Loitsuse maja juures valmis. Röövimistiimis oli igaühel oma ülesanne mida ta pidi täitma. Hiired pidid minema võluri tütre ja päeviku juurde valmis ja vahti pidama, rebased pidid ära tooma päeviku, hundid viisid päeviku peidupaika, Hawnyed pidas aru võluri tütrega kes oli väga lahke ja isegi aitas neid ja ilvesed juhtisid tütre peidupaika. Pidu oli juba täies hoos ja algas üleandmistseremoonia. Loitsuse tütar võttis kätte päeviku ja läks pidustustele ja ütles:"Isa ma ei kannata seda enam. Kui sa võtad vastu ohvri ja järgmiste aastate ohvrid siis sa ei näe mind ja oma päevikut enam iial." "Kuidas sa saad mulle niimodi teha tütreke aga kui se on sinu soov siis küll, aga meil tuleb kodus tõsine jutuajamine." Lausus raevukas võlur. "Isa sa pead lubama seda kõigile metsa elanikele ja pidulikult ja palud andestust ning täidad kõigi metsaelanike ühe soovi." Nõudis võluri tütar. "Ma olen teile kõigile palju halba teinud ja ma palun teilt südamest vaabandust ja ma loodan et te andestate mulle. Ma täidan kõikide ühe soovi ja ma palun et te teeksite seda pidu edasi ja sammal ajal aga peo nimi võiks olla rõõmupidu või midagi taolist. Ma täidan igaühe soovid alates homsest ma tulen igaühe juurte koju ja täidan soovi." Pidas kõne võlur. Loitsus lendas minema ja pidu kestis edasi väga kaua.

Järgmisel päeval tänati Hawnyedi tema suurepärase plaani eest ja otsustati et peo nimeks saab Hawnyedi pidu. Kõik olid sellega rahul ja kinkisid ühiselt poisile loa et ta saab ekskursiooni selle metsa imelistes paikades koos oma sõpradega.

Hawnyed läks kohe järgmisel päeval sõprade poole ja rääkis oma suurest seiklusest ja sellest sa teada kogu küla ja kõik olid Hawnyedi üle uhked. Küla ela#!?!#d korraldasid suure peo kus küla ela#!?!#d läksid metsa ekskursioonile. Nad külastasid metsa kaunimaid paiku, külastasid metsa kooli, lasteaeda, raamatukogu ja metsa vanimat elanikku kus ootas neid pidulaud. Metsa vanimaks ela#!?!#ks oli kobras kes oli tervest kuus tuhat kaheksasada nelikümend kaks aastat vana. Kobras pidas väga väärika kõne ja lausus siis viimaks:" Terve elu on üks suur seiklus ja seiklusi ei pea otsima, nad leiavad su ise üles." pidu kestis kuni järgmise hommikuni.

Nüüd mõistis Hawnyed et terve elu ongi üks suur seiklus ja ta elas selle teadmisega elu lõpuni.

Autori kommentaar »