Juba hommikul ärgates tundis Ninatark, et miski kõditab ninas. Algul tõmbas ta nina kirtsu, siis proovis seda krimpsu tõmmata – ei midagi. Seejärel otsustas ta nina vingu tõmmata – ikka ei midagi. Sügaval nina sees oli tunne, nagu jookseks seal sada sipelgat edasi-tagasi. Ninatark üritas neid sipelgaid tabada, kinni võtta ja neid vastu kõdistada, aga see ei läinud õnneks. Tõsi, nina oli tal keskmistest tarkpeade ninadest küll oluliselt suurem, aga seestpoolt sügada polnud seda sellegipoolest kuigi mugav. Ja ema arvates ka mitte kuigi sünnis.
Teise tunni ajal aevastas Ninatark koolis juba vahetpidamata. Kõigile tegi see hirmus palju nalja, kui ta aina turtsus. Ainult Ninatarga ees istuv Ninaloll vaatas aeg-ajalt õela pilguga üle õla tahapoole. Ninaloll pidas end üldse üheks eriti tähtsaks ninaks. Ta vastas alati teistele ninakalt, hüppas kaaslastele sageli heast peast ninna, hõõrus vanu asju nina peale, kõndis pidevalt ringi, nina püsti. Kord ajas ta oma nina nii püsti, et käis täie hooga ninali. Mõnikord meeldis Ninalollile ka kaaslasi ninapidi vedada või neile ninanipsu teha, aga õnneks ei läinud see tal kuigi sageli õnneks.
Koolipäeva lõpuks oli Ninatarga ninaalune juba ...
koobas.hobune.stream
x 0
x 24
x 4227
x 75
x 1
