Ühel mehel oli tütar. Noor, kolmeaastane. Mehel oli väga vähe raha, iga senti pidi ta kaaluma, iga krooni arvestama. Kord koju tulles avastas ta, et tütar on võtnud köögi sahtlist fooliumirulli ja kogu nende pisikese korteri fooliumitükikesi täis riputanud. Isa pahandas. "Ma tahtsin, et sul oleks jõulutunne," ütles tüdruk. Isa ütles: "See ei loe, mida sa tahtsid ja meil on väga vähe raha, me ei saa nii, et raiskame terve fooliumirulli ära." Ja ta saatis tüdruku ära mängima. Isa lamas juba õhtul voodis, kui tüdruk tuli, öösärgis ja paljajalu ning ulatas isale paberist karbi. "Isa," ütles ta, "siin on sulle kingitus, et sa enam minu peale pahane ei oleks." Isa tegi rõõmsalt karbi lahti, kuid karbis ei olnud mitte midagi. Isa kärkis: "Kui inimesele kingitust teed, pead midagi kinkima, ei tohi tühja karbiga inimest narrida." "Issi," ütles tüdruk väga vaikselt, "ma panin sinna sisse tuhat musi."
Hetu minu tehtud, taust ka. Kui urg meeldib, viska 5 p ka !