Härra Valetaja. (3)

Härra Johnny Low on üks maailma suurim valevorst. Ta võtab laenu ja tänu sellele on ta teiste arust väga rikas ja ülitähtis inimene. Iga aasta, mõnikord paari aasta pärast ta kolib minema, täiesti teisse riiki ning vahetab nime. Seekord on ta asunud elama Ameerikasse, ja ta vahetas oma eelmise nime, milleks oli John Lo, tagasi Johnny Low´iks. See nimi oli ta kõige esimene nimi, tema ema pani talle selle nimeks. Nagu ma ütlesin, kolis ta Ameerikasse, Floridasse. Ta võttis palju laenu ja sai endale ilusa uue villa. Muidugi tahtis ta nüüd endale sõpru leida. Johnny läks parki. Ta istus suure tamme all olevale pingile. Tema kõrvale istus imekaunis naine, kes hakkas Johnnyle meeldima. Nagu alati, hakkas ta valetama. Mõndade asjade kohta.
" Tere, minu nimi on Johnny, Johnny Low. Ma just kolisin siia linna. Ma ei tea kedagi siit." Kurtis Johnny. Siiani ta veel ei valetanud. "Ka mina olen siin uus. Lisa, Lisa Glow" Ütles ta. "Tead, mul on siin linnas üks ilus villa, kas sa tahaksid sinna minna?" Küsis Johnny. Lisa nõustus. Kui Lisa lõpuks ära läks, läks Johnny internetti ja otsis netist Lisa kohta. Ta leidis ka sellise koha, kuhu Lisa oli kirjutanud, milline tema meelest peaks ideaalne mees olema. Järgmine kord kui nad üksteist nägid, valetas Johnny nii, et jube. Lisa uskus seda ja nende suhe arenes ja arenes, kuni nad aasta pärast abiellusid. Neil oli ka kaks last ning nad olid pealtnäha väga õnnelikud ja rikkad. Kuid miski vaevas Johnny Low´i. Mis see oli, Johnny ei teadnud. Ta läks mitme arsti juurde. Viimane kord ütles arst seda: "Härra Low, te olete täiesti terve. Kuid üht ma sulle ütlen, see võib olla su süda mis valutab." Ütles arst. Ta oli ülisõbralik ning tal oli õnnelik perekond. "Mis, kas mu süda on haige?" Küsis Johnny. Doktor naeris sõbralikult ja raputas pead. "Ei ei, härra Low,"- Ta hääl muutus tõsisemaks, kuid ta jäi ikka sõbralikuks. "ma räägin su südametunnistusest. Kas sul on midagi, mida sa tahaksid minuga või oma perega arutada? Kas sa oled mõne patu teinud? On sul mõni saladus?" Küsis arst. "Ee...ei...." Ta valetas. Johnny valetas jälle, ning ta süda hakkas veel rohkem valutama. Valetada sellisele toredale inimesele, see on halb. Tohter naeris jälle ülivahe ja ütles. "Oi poiss...Mind sa ei peta."
Kui Johnny Low sellel päeval magama läks,nägi ta unes vihaseid nägusi, kes talle näkku karjusid. Ikka ja jälle, seda sama asja. "VALEtaja! Ma usaldasin sind! VALEtaja! VALEvors! Sinusugused VALEtajad tuleks vangi panna!" Johnny ärkas kell 05:15 hommikul selle une pärast üles, ja otsustas, et ta ei valeta enam m i t t e k u n a g i. Ja et ta räägib kõigile tõtt, ja võtab töö ja maksab KÕIK võlad ära. Müüb maja maha ja nii edasi.
Kuid kui ta hommikul ärkas ja naisele ja lastele tõtt tahtis rääkida, sai naine vihaseks ja võttis lapsed kaasa ja läks minema. Kui ta maja maha müüs ja uue tahtis osta, siis keegi talle ei müünud. Kuna terve linn teadis, terve riik teadis, terve maailm teadis nüüd, et tema on valetaja. Ta ei saanud ka tööd. Ainus võimalus oli tal minna tagasi oma vanemate juurde. Ta otsis neid kaua, ise nälgides. Teda ei aidanud keegi. Ta läks arsti juurde, sellesama arsti juurde kelle juures ta oli käinud. Tohter oli, nagu ma juba enne ütlesin, vägagi sõbralik mees ning ta kutsus Johnny Lowi enda juurde, toitis teda ja aitas tal otsida enda vanemaid. Kuid Johnny pidi ka aitama majapidamises ja tohtri töö juures. Kui ta lõpuks oma vanemad leidis ning neile kõik, k õ i k ära rääkis, nii detailselt kui suutis, siis ta vanemad andestasid talle ja aitasid teda. Lõpuks oli ta korralik mees, ning ta sai arstiga headeks sõpradeks ning ka ta naine andestas talle ning nad olid kõik jälle õnnelikud.