Minu Seiklus Mängukoopa Päästmiseks (5)

Oli kena hommik. Järsku astus minu tuppa minu vanaisa ja ütles vaevaliselt, et mina pean minema Mängukoobast päästma. Küsisin temalt, et miks just mina? Vanaisa ütles, et ma olen väljavalitu ja ma pean seda oma riigi heaks tegema, muidu saab meil piim otsa. Selline otsus tuli Koopajumalalt.
2 päeva pärst asusingi teele. Võtsin kaasa 8 pudelit piima. Muidugi ei saanud ma unustada lendpiison Mike'i, kuna tema on meie talli tugevaim ja suurim lendpiison ja minu lemmik ka.
Esimene päev oli kerge, kuna ei pidanud mägedest ronima. Pidin ainult mööda kruusateed kõndima. Kui kell oli saamas 19.00 hakkas vihma sadama. Läksime HobuKülla öömaja otsima. Ühtegi vaba tuba ei olnud. Ainult Mike sai endale tallis peavarju. Otsustasin koos temaga sinna minna.
Öö oli rahutu. Mike ei suutnud ümbritseva atmosfääriga kohaneda ja sellepärast ta tihti rabeles. Lõpuks sain ma ta muidugi maha rahustatud ja me saime lõpuks magama jääda. Vahepeal ärkasin ülesse, kuna tundus nagu keegi luuraks mind.
Hommikul ärgates oli Mike kadunud. Läksin mööda küla ringi vaatama, et äkki leian ta ülesse. Ta oli kõrtsi ees. Mike oli nööriga kinni seotud. Hakkasin teda vabastama kui järsku tuli üks mees kõrtsist välja ja karjus, et mida ma ometi tema lendpiisoniga teen?! Ma vastasin, et see on minu lendpiison, Mike. Vanamees vaatas mind veidralt ja küsis seejärele, ah et sinu lendpiison Mike? Vanamees käratas järsku et, mina tulin täna öösel siia koos oma lendpiison Christiga ja sa ütled, et minu EMANE lendpiison on järsku isane. Kontrollisin üle ja vaata vaid, oligi emane.
Jalutasin tusaselt minema. Järsku lendas minu ette Mike ja lakkus mu nägu. Oli aru saada, et ta oli Mängukoopa tallu läinud. Kui me olime kõhud täis söönud, tahtsime teele minema hakata. Seda me aga kohe ei saanudgi teha. Meie juurde tuli üks minu vanune poiss ja küsis, et kas ta võib meiega kaasa tulla. Algul ütlesin ma talle, et ei saa. Poiss ütles, et tal on oma lendpiison, Maria. Ütlesin, et noh, okei , tule siis.
Lõpuks asusime teele. Küsisin poisilt, et mis ta nimi on. Ta vastas, et ta nimi on Carl. Ma vastasin, et minu nimi on Lorette. Olime kuskil 20 km läbinud (lendpiisonite seljas muidugi) kui järsku pidime hakkama mäest ülesse marssima. Lendpiisoneid ei saanud sel hetkle kasutada, kuna nad olid väsinud ja ei suutnud eriti lennata. Kui me olime kuskil 750 meetrit kõndinud kuulsin kuidas Mike hingeldab. Otsisime koha kus saaks puhata. Jõime 1 pudeli piima ning jätkasime teed. Seekord me lendasime, kuna piisonid oli jälle energilised ning jõudu ja jaksu täis.
Olime 1754 meetri kõrgusel kui kuulsin järsku, et kuskil kivid lagunevad. Otsisime varjulise koha kus ennast kaitsa. Kõndisime edasi. Kui olime 2000 meetri kõrgusel olime me mäe tipus.Edasi nägime me kõrbe. Aga, et kõrbe saada pidime me mäest alla minema. See oli kerge, kuna lendpiisonitel on kerge mäest alla lennata. alla jõudes nägime, et see kõrb oli kadunud. Meie ees oli hoopis suur jõgi. Sellest me üle ei saanud, kuna piisonid olid jälle väsinud. Puhkasime uuesti.
Lõpuks hakkasime jõge ületama. See oli raske, kuna oli suur tuul ja piisonid ei suutnud sellise tuulega lennata. Kui tuul natukene vaibus lendasin mina Mike'ga üle jõe. Carli piison seda aga ei suutnud. Niisiis kinnitasime me nööri ühte otsa kivi ning teine ots oli juba Carli käes ja kivi külge pandud. Kivid olid muidugi suured. Siis hakkasind Carl ja tema piison nöörist kinni hoides jõge ületama. Kui nad hakkasid kohale jõudma nöör rebenes. Nad läksid vooluga kaasa. Mike lendas neile järele ja tõi nad tagasi. Ootasime kuni nad olid ära kuivanud. Tuule käes oli see muidugi kerge. Jätkasime teed. Kui hakkas hämaraks minema otsisime kuiva paiga kus telk üles panna. Öö möödus kiiresti.
Hommikul olime me täiesti teises kohas. Olime mingis puuris ning küpsised ümbritsesid mind. Nägin, et Küpsisejumal naeris oma kurja naeru ja ütles, et ma ei saa enam midagi teha. Kui Küpsisejumal oli magama jäänud võtsin ma oma seljakoti ning võtsin piima välja. Kutsusin ühe valvuri enda juurde ning ammustasin talt pea otsast ja jõin piima peale. Kui olime niimoodi kõik, väljaarvatud ühe küpsise ära söönud hakkasid meil kõhud valutama. See ülejäänud küpsis oli Küpsisejumal. Ta oli ärkamas. Võtsin peast klambri ja hakkasin puuri lukku lahti muukima. Kui oli lahti saanud võtsin piima kaasa ja läksin Küpsisejumala juurde. Karjusin "AIDAA, KÜPSISEJUMAL" ja hammustasin teda. Ta karjus valust. Lõpuks kui ma olin ta ära söönud läksin ma otsima kambrit kus oli piim. Leidsin õige väikse ukse ning avasin selle. Sealt tuli välja väga pikk toru. See läks peauksest välja ja suundus Mängukoopa poole. Kuulsin kuidas piim seal sees voolas. Olin enda üle väga uhke.
Nüüd pidin ma aga Mike ja Mariat otsima minema. Nemad olid kongi pandud. Kui sain kongi lahti muugitud jooksid sealt välja Mike ja Maria. Mike lakkus minu nägau ja Maria Carli nägau. Peaukse juures seisi Koopajumal. Ma nägin teda esimset korda. Ta nägi nii uhke välja. Ta astus minu juurde ja ütles, et ta on minu üle uhke ja pani mulle rindu medali. Carlile ta medlit ei andud aga lubas, et kui tal läheb midagi vaja siis ta talle selle ka annab. Koopajumal viis meid omavõlupilvega koju mis hõljus jube kiiresti.
Koju jõudes olin ma väga õnnelik. Ja piim oli ka lälle tagasi. Kõik oli nii nagu vanasti vanasti.

Autori kommentaar »