üks miljonist . 2 (5)

Ulatasin laual oleva suitsupaki järele , ning märkasin , et seal see pole midagi . seejärel suunasin silmad Jeydon'i poole ning krimpsutan kulmu . "miks sa seda veel tegid? nüüd ei tohi suitsu ka enam teha?" küsisin ma süüdistavalt . "einoh, see on ebatervislik , sorri , aga ma tahan , et sa elaks tervislikku elu .." vastas ta mulle hoolit.seval hääletoonil . ta on täis niipalju hoolivust ja siirust . "kas me kondoomi ikka kasutasime?" küsisin ma vaikselt , oma susse silmitsedes . Jeydon jäi mind vaatama , nagu oleks ma mingi tont kes ei-tea-kust välja ilmus . ta silmadest võis välja lugeda , et me ei teinudki seda , ning mu südamelöögid muutusid aeglasemaks . "aa , okei . tore , " vastasin ma lihtsalt ja lühikeselt . panin pudru kaussi ning viskasin kausi lauale . lusika sinna kõrvale . Jeydon jättis pudru puutumatta ning läks dušši alla . kui ta tagasi tuli , läks ta elutuppa ning hakkas diivanil endale lamatisi tekitama . "mis värk on?" küsisin ma närvliselt . ta näole ilmus kahetsus ja siis ta pajataski kõik välja : "eile .. sa tead amberit , eks ? loomulikult .. te olite ju kunagi .." "parimad sõbrad ? ah , ta on mingi ülbe , ei taha temaga tegemist teha . a , mis siis temaga on ?" Jeydoni nägu muutus tõsisemaks . "ega sa ometi?" muutus mu hääl vaikseks ja vesiseks . Jeydon tõusis diivanilt ning põimis oma käed minu keha ümber . "kuidas sa suutsid ?" ei saanud ma ikka aru . "ma olin purjus , anna andeks !" lohutas Jeydon mind oma vaikse häälega . "palun , ära enam kunagi ," palusin ma teda nukralt . jeydon noogutas vastuseks ning suudles seejärel mind laubale . ta istus taas tagasi diivanile . läskin magamistuppa ning kookisin taas oma vana päeviku välja . enne selle lugema hakkamist mõtlesin , kui kergelt see tal praegu läks . ma andsin talle nii kähku andeks ..
täna tuli ta meie klassist läbi . küsis midagi justine'i käest ning lahkus siis . ta võiks minu käest ka midagi küsida . kasvõi kuidas amber'l läheb . ta on ju praegu haige ja ta veits suhtleb temaga , eelnevalt minust , kes olen temaga koguaeg ninapidi koos . varsti on mul ka sünnipäev , 15'nes . võiks ta ka kutsuda , või mitte ?
puhkesin taas naerma . ma ikka ei saa aru , mis värk mul siis oli . teismeeas kriis . praegu olen ma juba 17 , ning täitsa tema oma . või vastupidi . vist olen mina ikka see marionett . päeva möödudes saabus kätte õhtu . tundsin silmades väsimust ning läksin voodisse .
Amber surus lõua õige kergelt ette - vastik liigutus , mis mõjus just nii , nagu oligi mõeldud : agressiivse ja ründavana . seejärel ta vaid naeris ning kadus nagu nõel heinakuhja .
tõusin higisena voodis istukile ning silmitsesin enda kõrval magavat Jeydonit . suudlesin teda põsele ning tõusin voodist , tõmbasin hommikumantli selga ja läksin õue . jess ! hommikumantli taskus oli 1 suits veel . tõmbasin paar mahvi , aga siis hakkas paha . äkki see kahjustabki Jeydoni tervist rohkem kui minuoma . minu suitsetamise halb energi ? viskasin suitsu ebakindlalt maha ning kustutasin selle karvase ning helepruuni sussikesega . tõmbasin mõnusat bensiini mahvakat sisse ning ohkasin . huvitav kuidas jeydonil rahaasjadega on ? pea.ks küsima ? kõndisin kitsast koridorist teisele korrusele , ning läksin tagasi korterisse . jeydon oli ülesse ärganud ning ta rääkis kellegagi . hetk mil ma ukse sisse astusin lõpetas ta kõne . "kellega sa siis rääkisid ?" küsisin ma otsemaid . " carl tuleb täna siia . niisama , susaniga olevat midagi mäda olnud . jääb paariks ööks siia , võib ?" vastas ta mu küsimusele kindlalt . kes kur.at see carl on ? ja kes see susan on ? mingi võõras tuleb siia ? "mhmh , nojah . eks ta siis tuleb , mis ma ikka teha saan ?" vastasin ma ükskõikselt ning viskasin hommikumantli voodisse . istusin lamava jeydoni jalgadele ning küsisin siis : "mis sa arvad , mis meist saab ?"

Autori kommentaar »