Hetkel pole pealkirja, : )) (14)

„ Kõik saab korda, ma hoo#!?!#en sinu eest, „ kuulsin isa, kes patsutas mulle õlatle.
„ Jajah, kerge öelda, sa nägid mind neljandat korda üldse oma elus, parem saan ise elatud kui elan sinusuguse räpsase ja rõveda inimesega, „ ütlesin talle vastu, ise sisimas viha tundmas.
Mu isa pole kunagi minu vastu huvi tundnud, ta on alati kusgil nurga taga joomas käinud, või siis süstlaid veenidesse toppinud. Tal lihtsalt puudub täielik huvitunne. Iga nädal, või noh, siis üle kahe päeva, liputab ta kusgil mingi uue tibiga ringi. Ugght, ! lihtsalt vastik.
Täna toimusid mu ema matused, ta suri autoõnnetuse tagajärgedel haiglas sisemiste vigastuste tõttu. See kõik oli minu süü, kui ma poleks ta peale karjunud, poleks ta oma pilku teelt minule pööranud, poleks see kõik juhtunud ( pisiasju ei hakka seletama ) . Kurat, ! kuidas ma suudan ikka nii loll olla. Pühkisin kõik need süüdistavad mõtted peast ja sammusin kodu poole.
„ No tore ! Hakka veel vihma ka sadama ! „ vandusin, tundes vihmapiiski näol.
„ Noor daam! Teie rahakott ! „ kuulsin seljatagant kedagi hüüdmas.
„ Misasja ? Ma ei võtnud ju rahakottigi kaasa, kuidas keegi saab seda mulle nüüd tagastada, „ mõtlesin endamisi seisma jäädes. Pöörasin ümbes, mingi inimene jooksis minu poole.
„ Tere, ma nägin, et möödustite, ja siis nägin teie järel rahakotti, arvasin, et teie oma, aga ma ei tea ka, „ ütles mees hingeldades.
Avasin rahakoti, nägin oma isa pilti. „ See on mu isa rahakott, aitäh. Ma annan selle talle kodus üle, „ tänasin meest, rahakotti taskusse libistades ning eemale kõndises. Ka see mees läks minema, fuhh, ! ta haises rõvedalt. Sellise sibula, kookose ja prügiämbri hais tundus olevat. Aga õnneks oli aus mees, proovis ikka rahakotti tagastada.
Suure hoone ette jõudes, jäin seisma. Puhkesin lihtsalt nutma. Tahtsin karjuda, aga inimesed oleksid mind veidralt vaatama hakkanud, ja seda ma ei tahtnud. Lõpuks jäi nutt enam-vähem üle, ning astusin ukse poole. Kaheksa korrulise klaashoone ust avades, puhkesin jälle nutma. Sammusin lifti poole, pisaraid pühkides. Vajutasin * UP * nuppu, kükitasin. Selline vastik nõrkus lõi jalgadesse, oleksin tahtnud lihtsalt pikali heita. Seda aga teha ei saanud, kuna koridori põrand oli porine. Lõpuks saabus ka lift, läks ikka ilmatult kaua aega. Koperdasin siis lõpuks lifti ja vajutasin number seitset. Jõudes liftiga soovitud korrusele, astusin liftis välja ning jäin seisma. Ma ei tahtnud lihtsalt enam liikuda, igasugune soov ema ja minu korterisse minekust puudus. Liiga palju häid mälestusi. Ükskord vaatasime * TÕEHETKE * ja kuidas me seal siis naersime. Mu ema naer oli kõige ilusaim naer üldse, see oli selline pehme ja seda oli meeldib kuulata ning tänapäeva inimesed siis raha pärast lähevad telerisse, enda marki maha tegema. Lihtsalt kuidagi nii labane on selline tegevus. Lõpuks võttis ikka aju tagasi kontrolli enda kätte ja mu jalad hakkasid korteri suunas liikuma. Olles korteri ukse ette, võtsin taskust võtmed ja astusin tuppa. Tõmbasin salli kaelast ning kindad käest. Lõpuks jõudes ka jalatsid ära võtta, asusin jope kallale. Viimaks sai ka jope kusgile kapinurka ära pandud. Kõndisin köögi poole, ulatusin laual olevale tubaka pakkile. Peast käis küll läbi mõte, et ÄKKI täna ei suitsetaks, aga millal mina ikka oma aju kuulad võtan ? Läksin rõdule, süütasin Jacksoniga tubaka ning tegin paar sõõmu. Lõpuks sai ka tubakas otsa, ning viskasin selle rõdult alla, vahetpole kui mingi põleng tuleb, tore, saan ise ka siis surma, ema juurde. Mingit põlengut ikka ei tulnud, kuna maa oli märg.
Lahkusin lõpuks rõdult ja suundusin elutoa poole. Prantsatasin diivanile ja arvake mis saade sealt tuli. * TÕEHETK ! * . Lülitasin teleri kohe välja. Tõusin diivanilt ja lihtsalt seisin seal. Mõttes polnud kavaski ennast liigutada. Aga ikka hakkasin ma liikuma, suundusin vannituppa, võtsin laiali läinud meigi maha ning suundusin magamistuppa. Panin öösärgi selga ja heitsin voodisse. Hommikul äratas mind telefoni helin.

JÄTKAN ! : ))

Eeemm.. loodan, et meeldis ja kui lugesid läbi, siis palun kommenteeri ka, aitääh ! : ))

Autori kommentaar »