Raske Elu (2)

Siin siis kirjutasin midagi suvaliselt, lihtsalt tekkis tuju, :D
Palun lugege ja kommige. Tänks.


Kerttu on 14-aastane tüdrukt, kes pole oma vanemaid kunagi näinud (ainult piltidel). Ta elab kasuvanematega, Sandri ja Kristiga. Tal on ka võõrasõde, kelle nimi on Loretta . Ta on 11-aastane. Ta vihkab Kerttut, kuna kasuvanemad hooli-tsevad Kerttu eest rohkem, vähemal nii ta arvab. Kerttu püüab oma päris vanemaid leida. Ta on proovinud mitmeid kordi po#!?!#ei-jaoskondatest infot välja pinnida, aga sellest pole midgi välja tulnud.


I osa.

„Kerttu, ärka ülesse!“ kuulsin kuidas Kristi hüüdis.
Ärkasin tusaselt, läksin kööki. Köögis istusid Sander, Krista ja Loretta. Loretta põrnitses mind vihase näoga. Hommikusöögiks olid pannkoogid.
„Ma lähen täna peale kooli jaoskonda,“ ütlesin lauda istudes.
„Tore oleks,“ ütles Loretta „siis sind poleks enam siin!“
Vaatasin Lorettat imeliku näoga ja samal-ajal ütles Kristi „Loretta, mis juttu sa ajad? Ja Kerttu sina ei lähe ka sinna jaoskonda, meie oleme sinu pere!“
„Aga ma tahan oma õiget peret ülesse leida!“ ning sõin tusaselt pannkooke edasi.
„Kuule, Kerttu,“ ütles Sander ja võttis mu käest kinni „sa võid oma vanemaid ka suurena otsida, praegu oleme meie sinuga.“
„Ei!“ karjus Loretta, „ta ei ole meie pere, ta on lihtsalt mingi tänava-hulgus kelle te omastasite. Isegi ta enda vanemad ei tahtnud teda!“
„Võib-olla polnud neil kõige paremat elu talle pakkuda, ja ta viidi lastekodusse, kust meie ta endale võtsime,“ ütles Kristi rahulikult.
„Äkki jätaks selle teema juba, ma tahaks söödud saada,“ ütlesin vaikselt.
„Õige jutt,“ ütles Sander, „peaksingi juba tööle asuma.“
Sander kallistas mind ja Lorettat, andis Kristile põse-musi ja läks.
„Okei, ma ka nüüd lähen, panen riidesse,“ ütlesin toolilt tõustes.
„Ma viin teid täna kooli, kuna mul hakkab töö hiljem,“ hüüdis Kristi mulle järgi.
„Okei,“ hüüdsin vastu.
„Miks te teda rohkem armastate? Mina olen teie liha ja veri, mitte tema!“ ütles Loretta Kristile.
„Me ei armasta teda rohkem kui sind, kallike. Ta lihtsalt on meie pereliige,“ ütles Kristi ning tõusis toolilt. Ta pani nõud ära. Loretta aga langetas pea lauale ja hakkas nutma. Keegi aga ei pannud seda tähele.
Ta sosistas endale vaikselt: „ Miks mina pean piinlema? Tema tungis ju minu ellu, mina tema omasse ei tunginud,“ ja nuttis edasi.
„Loretta, tõsta pea laual ja mine pane ennast välmis, ma viin teid kooli,“ lausus Kristi Lorettast mööda kõndides ja tema pead silitades.
Loretta tõstis pea ja läks oma tuppa.
Mina ja Kristi juba ootsaime esikus.
„Ma lähen vaatan mis ta nii kaua võtab,“ ning läksin Loretta toa poole.
Astusin tuppa ja Loretta oli voodis kõhuli, ta nuttis. Istusin ta voodi servale aga esimese asjan kuulsin kuidas ta karjus: „ Kao ära mu elust, sa oled mu terve elu ära rikkunud. Sa tegelikut, ei kuulugi minu perekonda. Sa oled lihtsalt üks hulgus, kes tungis minu ellu!“
Kõndisin nuttes toast välja, läksin esikusse tõmbasin slipid jalga, astusin uksest välja ja laususin: „ Ma lähen täna ise kooli, bussiga,“ ja tõmbasin ükse kinni.

Kui olin bussipeatusesse jõudnud, nägin kuidas Kristi jooksis minu juurde. Bussipeatusesse jõudes istus ta minu kõrvale.
„Sa pole hulgus, sa oled minu kullatükk, kõige kallim asi maailmas. See mis Loretta ütles, pole tõsi. Talle lihtsalt ei meeldi, et ta pole ainuke laps peres. Palun ära pane teda tähele, mine täna kooli rõõmsa näoga,“ ütles ta mind klassistades.
Kui ta minema hakkas, siis jooksin ma talle järele ja ütlesin: „Aitäh, et sa oled mulle nii hea ema olnud!“ Kallistades teda tundsin endas jälle soojust. Pisar silmis kõndis ta minema.
Lõpuks jõudis buss bussipeatusesse. Astusin bussi, leidsin istekoha ja istusin. Kooli jõudes tundsin enda see mingit sära. Ma ei oska seda eriti hästi kirjeldada, aga see tunne oli hea.
Kui neljas tund oli lõppenud nägin kuidas direktor Lorettaga õiendas. Lorettal jooksid pisarad silmist. Läksin nende juurde ja küsisin mis juhtus. Loretta karjus: „Sina juhtusid!“ ning jooksis minema.
„Kas teil on peres mingi probleemid?“ küsis direktor.
„Mmmm.. noh väikesed probleemid vast on,“ ütlesin vaikselt.
„Minule need küll väikestena ei tundu, kui te ei julge sellest minule rääkida siis minge kahekesi kooli nõustaja juurde. Küll tema teid aitab,“ ütles direktor.
„Sellest ei tule midgi välja,“ ütlesin vaikselt endale. Kahjuks direktor aga kuulis seda.
„Miks ei tule midgi välja?“ küsisi ta uudishimulikult.
„Noh, kuidas nüüd öelda, ta ei taha, et ma tema peres oleks. Ma olen ju lapsendatud ja temale see ei meeldi,“ vastasin direktorilse kurvalt.
„Ma saan aru, äkki teil on kusgil sugulasi, minge nende juurde , või kui ei leia siis soovitan natukeseks ajaks kodust lahkuda, umbes nädalaks ja siis tagasi tulla. See peaks aitama tal maha rahuneda. Tead mis, tule minu kabinetist läbi. Ma annan sulle loa, et sa võid koju minna,“ ütles direktor ja kõndis minema, mine kannul.
Viisin tõendi klassijuhatajale ja palusin Siiril öelda teistele aineõpetajatele, et mul on tõend mida võib klassijuhatajalt küsida.

Kõndisin bussipeatusesse, ootasin paar minutit ja buss tuli. Koju jõudes kuulsin kuidas keegi karjus. See oli selline madal mehe-hääl. Astusin elutuppa, ema istus nurgas ja mingi masgis mees karjus tema peale. Läksin mehe juurde ja karjusin talle vastu. Mees aga lükkas mind põrandale. Lõin teda jalaga. Märkasin ka, et tal on nuga käes, peamine oli see talt ära saada. Proovisin kööki hiilida, et pajakindaid võtta. Sellest aga ei tulnud midagi välja, niisiis võtsin taskust keraamikatunni voolimus kindad ja haarasin noast. Noa sain küll kätte, aga mis sellega edasi teha, seda ma ei teadnud. Igatahes hoidsin seda tema ees, et kui ta peaks ründama siis saan noaga teda haavata. Selle asemel, et mind takistada jooksis ta minema. Viskasin noa käest ja kukkusin maha. Ma lihtsalt polnud elus midagi sellist kogenud. Roomasin Kristi juurde. Ta jalg oli verine ja silmist jooksid pisarad. Helistasin Sandrile, et too koju tuleks ja poli-tseisse helistaks. Proovisin verejooksu peatada, võtsin köögis rätikud, salvrätikud ja katsin igati-pidi haava kinni. Lõpuks see ka seiskus. Poli-tsei oli ka selle ajaga kohale jõudnud.

Kristi hakkas rääkima: „ Oli elutoas, vaatasin telekat. Uks oli lukust lahti. Tuppa astus mingi mees. Arvasin, et see on Sander. Aga niipea kui ta elutuppa jõudis mõistsin, et see pole Sander. Ta käskis mul nurka istuda, seda ma ka tegin, ma olin seal umbes 15-20 minutit istunud. Terve selle aja ta karjus mu peale mingis veidras keeles, mida ma ei mõistnud. Siis tuli koju Kerttu, ilmselt ta kuulis kuidas keegi karjub ja tuli elutuppa. Esimese asjana mida ta tegi oli see, et ta läks mehe ette ja hakkas tema peale karjuma. Mees aga lükkas ta kõrvale. Mõne aja pärast haaras Kerttu talt noa ja suunas selle mehe poole. Mees aga jooksis ära.“
„Kas see jutt mida te räägite on tõsi?“ küsis poli-tsei Kristi käest.
„Jah, see on tõsi,“ vastas Kristi poli-tseile.
Nüüd astus tuppa Loretta, ta oli hämminugs. Ta läks oma tuppa, kuna teda eriti ei huvitanud mis juhtus.
Kristi aga seevastu kallistas mind nii kuidas sa, selle eest kuidas ma olin kõitunud.
Õhtul kui me telekat vaatasime siis olime me uudistes.
„Issand, mis õudnes soeng mul peas oli!?“ ütles Kristi ehatunult.
„Äkki oleks pidanud enne juuksuri juurest läbi minema?“ ütlesin ma talle vastu naerdes.
„Ha-ha-ha, no tõesti, nüüd teab terve Eesti milline ma välja näen, nii häbi,“ ütles Kristi.
Kell oli saamas juba 22.30 ja ma pidin magama minema. Hommikult ärgates...

JÄTKUB...

Autori kommentaar »