Vihm kandis mu koju. (2)

Eile oli tavaline pühapäev,kui õhtu juba käes oli pidin sõpra saatma.
Jooksime koos,naersime ja hõiskasime.
Saatsin ta juba majani ,hakkasin minema tagasi kodu poole ,aga tuli suur vihm .
Kõik pritsis mulle näkku,silmades olid pisarad ja huuled külmad.
Ma ei mõelnud millegile muule peale ühe asja ,TAHAN SIIT ÄRA SAADA.
Kell sai juba kaksteist öösel mu silmad hakkasid joostes juba kinni vajuma ja jalad nõrgaks jääma.
Nii see juhtuski.
Ma lihtsalt kukkusin ja lamasin.
Autod sõitsid minust mööda keegi ei märganud mind peale ühe auto.
See oli katkine mersu mis peatus minu kõrval teel,juht võttis mu sülle ja viis haiglasse.
Toibusin seal ja tänasin juhti.
Ma oleks võinud seal ju külmuda kasvõi surnuks :/
Aga vatt ei külmunud ,tänu sellele kaunile mehele.
Mis sest ikka mõtlesin kuidas koju saad autot mul ju polnud.
So see abimees viiski mu koju ,ukse ette parkis auto ja saatis isegi ukseni.
Läksin tuppa ja mõtlesin endamisi INGEL ON OLEMAS.

Autori kommentaar »