õuduste uks koridori lõpus (2)

Kõik algas täiesti tavalisel päeval. Kõndisin kooli poole vaikselt pomisedes: VASTIK KOOL MIKS SEAL KÄIMA PEAB. Siis märkasin ühes kõrvaltänavas oma klassiõde, jooksin tema juurde ja küsisin, mida ta seal teeb? Tema vastas: lähme täna siitkaudu kooli! Olin nõus. Kõndisime mööda ühest vanast majast. Jäin seisma. Klassiõde küsis mis on? Mina vastasin: lähme sinna majja! Sinnapoole kõndides mõtlesin, et miks ma seda teen, aga miski nagu tõmbas mind sinnapoole. Jõudsime ukse juurde. See oli lagunenud, sealt oli värv maha kraabitud. Tegin ukse lahti - kõlas pikk ja õudne kääksumine. Astusin edasi, iga põrandalaud tegi omamoodi õudsat häält. Minu järel kõndis klassiõde. Kuulsin kuidas ta hirmust värises. Imelik, mina ei kartnud üldse. Jõudsime pika koridori lõppu, seal oli vana uks. Tegin selle lahti, vaatasin sisse - tuba oli kottpime. Piilusin seljataha. Klassiõde polnud. Tahtsin minna teda otsima. Jõudsin astuda ühe sammu, kui keegi mu sinna pimedasse tuppa tõmbas. Tahtsin appi hüüda, kuid keegi kattis mu suu külmade kätega. Nüüd värisesin ka mina hirmust.

Autori kommentaar »