Luce 2.osa (3)

Nutsin kuni magama jäin. Mu pea oli rohtudest väga segane. Hiljem läbi une kuulsin kuidas mu vanemad ja klassikaaslased mind taga nutavad.Ma olin surnud, ainult et ma elasin veel.Ma ei saa sellest ise ka aru.
Hiljem:
Kui mind oli juba maha maetud ja leinatud tulid need kaks poissi mulle järele.Nad toppisid mu autosse.Kui midagi küsisin oli nende ainus vastus kas ''Ma ei tea'' või ''Küll sa ise näed''.Sõitsime paar tundi.Und mul loomulikult ei olnud.Kui kohale jõudsime kipitas mul kurgus hirmsasti.Ronisin autost välja ja tundsin hirve lõhna.Jooksin metsa poole.Endalegi uskumatult olin ma kohutavalt kiire nagu...nagu vampiir.Ei, pühkisin selle mõtte peast.Need 2 jõudsid mulle varsti järele ja peatasid mu haarates mul käest.
''Mida?''küsisin,mul oli kurk väga valus ja ma vajasin süüa.
''Rahune,me viime su kohta kus saad küttida.Meie küla lähedal asub ka mets''.nad rääkisid rahuliku ja selge häälega.
Siis tõmbasid nad mu tagasi autosse öeldes et olid selle peatanud vaid selleks et üleliigne kraam välja visata.Seda nad ka tegid.Maantee äär oli potte,panne,tekke jms täis.Siis toppisid nad mu jälle autosse ja viskasid mulle kätte ühe pudelikese verega.Pudel oli küll väike aga natukene leevendas kipitust kurgus.Sõitsime siis veel pool tundi.Seejärel peatasid nad auto ja lubasid mul vaikselt väljuda et ma minema ei tormaks.
Hiljem:
Jalutasime läbi metsa.Nad väitsid olevat oma küla teisel poole metsa.Poolel teel kargas meile ette üks nõid öeldes ''Hukatus on tulemas,võtke või jätke.Me jääme nälga''.Ja sama kiiresti kui ta ilmus ta ka kadus.Mõtlesin tema sõnade üle järele.Mida see tähendab.Mina olen hukatus?Ja miks nad just mind muutsid?Kõik see tekitas minus kahtlusi.
Külasse jõudes:
''Tere härra'' tervitas keegi minu kõrval olevat kutti. Läksime edasi.Lõpuks peatus ta ühe majakese ees.Või oli see pigem onn.Ta lükkas mind ees sisse.Teine tüüp oli juba kadunud.Ma ei märganudki.Siis pani ta ukse lukku ning viipas et ma toolile istuksin.Ta jutustas mulle kõiksugu seadustest ja muust sellisest mida teha ja mida ei tohi.Poolt juttu ma enam ei mäletagi.Lõpuks ütles ta et ma peaksin veidi toibuma.Lähen ju homme kooli.See tuli mulle üllatusena.
''Kooli?Kuhu?''pärisin kohe kui ta oli need sõnad välja öelnud.
''Siia lähedale'' osutas ta peaga vasakule näidates.Paar kilti edasi.Saad joostes minna.
Homme:
Istusin tunnis.Kui mõttetu.Ometi arvasin ma et pääsesin koolist aga ei.See jama jätkus.Istusin ja tegin tööd.Kuulasin ja kirjutasin.See kõik oli nii igav et korraks mõtlesin jalga lasta.Viimase tunni ajal mõtlesin kuidas ja kust saaks jalga lasta.Viimaks kell helises ja sain koju minna.Või õigemini tolle tüübi koju.Ma ei teadnud isegi tema nime.
Paar kuud hiljem:
Mu põgenemisplaan oli peaaegu valmis. Täna lõpetan selle kindlasti ära. Jooksin kooli ja hakkasin veel midagi kirjutama ja mõtlema. Loomulikult midagi oma plaani jaoks mitte kooli. 2 tunni lõpuks oli see mul valmis.Vaatasin välja.Tore,vihma sajab. Kui kell helises tõmbasin vihmakeebi üle pea ja hiilisin vaikselt õue.Enne õhtut keegi mu kadumist ei märka. Võtsin suuna linna poole. Olin nüüdseks välja uurinud kus see asub. Mõtlesin minna po#!?!#eisse ja anda üles need 2 tüüpi kes mu röövisid. Olin poolel teel kui mul hakkas imelik tunne. Paari minuti pärast tõusin istuli selles samas haiglas kus olin magama jäänud.''Mida?''. See...see oli uni. Jumal tänatud. Aga haiglas olin ma ikkagi. Need 2 polnud mu elust kadunud. Mõtlesin lähipäevil kui siit välja saan nende kahe kohta süüdistuse anda et nad mind ründasid. Ma teadsin et nad olid vampiirid. Aga mina? Jooksin peegli juurde. Ka see oli terve. Ilmselt olin tõesti rohtude mõju all et midagi niisugust ette kujutasin. Mulle tundus seejuba endalegi naljakas.
Paari põeva pärast saingi välja ja hakkasin minema po#!?!#ei jaoskonda.Rääkisin neile sellest mis oli reaalsus.Või mida ma arvasin olevat reaalsus.Rääkisin ka et need 2 on vampiirid ja tahtsid ka mind enda sarnaseks teha. Po#!?!#ei naeris minu jutu muidugi välja. Öeldes et ma kukkusin klassis laua nurga vastu ja sain põsele haava.Hiljem leidsid need 2 poissi mu koolist ja tõid haiglasse.
Järgmisel ööl kodus kuulsin imelikke hääli ja nägin varje mis sisistasin ja ütlesid...

Autori kommentaar »