Pisarad, külm, valus ja kurbus (6)

Olen Barbara. Olen 13-aastane. Mu ainuke eluunistus on saada endale kõigest 1 poni, kellel on kuldne tõld, kuldne sadul ja kuldsed rauad. Ma elan koos oma isaga ja kahe õega, kes on minust 7 aasat vanemad ja kaksikud. Jooksin kööki, kuna tahtsin oma soovi öelda. Ma ei julgenud, ning värisesin hirmust. Mis on, pesamuna? Küsis isa. Isa, kas ma saaksin omaenda poni, millest ma aasta tagasi rääkisin? Küsisin leebe häälega, kui nüüd nii mõelda. Isa tuli minu juurde ja kallitas mind õrnalt. Oleneb, kuidas meil rahadega on, musirullike. Vastas isa. Isa, mis tunne sul oleks, kui ma sureks? Küsisin isa käest, ning hakkasin vaikselt oma tuppa sammuma. Palun sind Barbara, palun ära pane mind sellise asja peale mõtlema. Vastas isa. Läksin vaikselt sammudes oma tuppa. Ma kallistasin oma kassi, mille isa oli mulle ostnud. Igatahes, olin ma suur loomaarmastaja. Isa oli mulle kokku ostnud 5 merisiga, 2 hamstrit, ühe papagoi. Ma jääksingi neid nimetama, niiet ma ei saa kõiki ära nimetada. Mu 2 õde, kes olid 20-aastased, olid juba ammu ära kolinud. Mulgi möödusid need 7 aastat ruttu, ning ma ei saanud nende aasate jooksul kordki oma unistust täidetud. Kui ma olin 20-aastane, kolisin minagi ära. Ühel päeval helistas mulle isa, ning ütles, et ta on haigeks jäänud ja et ma pean kohe sinna tulema. Ma mõtlesin, et ta saab isa hakkama, ja et tal poleks minust tuhkagi kasu. Ühel päeval helistas isa. Võtsin vastu.

Mina: Tsau paps!
Teine: Ma pole paps, ma olen arst. Su isa suri raske haiguse tõttu.

Katkestasin kõne. Jooksin kiiresti oma tuppa ja istusin diivanile. See ei saa tõsi olla! See lihtsalt ei saa tõsi olla! Mul voolasid alla pisarad. Oma mäletamist mööda, ei olnud ma mitte kunagi pisaraid valanud, kuid seekord nii juhtus. Katsusin veel pisaraid käega. Tahtsin kindel olla, et need on ehtsad, ja olidki. Ma ei mõelnud mida tegin. Ma lihtsalt hüppasin aknast alla. Seal lõppeski mu mälu. Paraku ei olnud isa taevas, seal kohas, kus olin mina.

The end :'(

Autori kommentaar »