Mondana elu 18.osa (2)

jooksime nuttes minu kodu poole. Aga emme ja issi on ju...

Aga emme ja issi on ju surnud! Meenus äkitselt Helenale. Eveline võpatas. Oleme orvud !! Nuttis Eveline edasi. Üks naine läks mööda Mis mureks lapsed ? Küsis naine. Meie ema ja isa surid! Laususime ning nutsime Evelinega kooris. Tulge minuga kaasa! ütles naine. Ilma sõnagi lausumatta läksime Helena ja Evelinega selle naise järel. Olemegi kohal! ütles naine. Me vaatasime jahmunud ja nutust paistes nägudega ühe maja poole. See oli üsna suur maja. Maja peale oli midagi kirjutatud. Me ei näinud seda lugeda, kuna meie näod olid pisaraid täis. Ku-us me oo-le-me? ütlesin ma ehmunult. Ehmunult sellepärast et me läksime ühte tuppa. Leitsin kolm orbu. Jätke nad siia. ütles see naine ühele teisele naisele. Teine naine...


jätkub...