Mina ja Mike maailma aitamas (3)

" Maailm on hukas, kuna hullud küpsised kaotavad kogu piima!" hüüdis Mike, minu lendpiison. Alguses ma sellest välja ei teinud, kuna see on liiga jabur jutt, aga kui ta sellest pikamalt rääkima hakkas siis tundus see palju usutavam. Ta rääkis, et kaugel- kaugel Mochreawi mäestikus on üks loss, kus elab küpsisejumal Fizz ja tema ustavad käsilased tassivad talle pakkide viisi piima ja ka paljud talumeeste lehmad on kadunud. Kõik on mures, kuna piim on juba otsakorral. " Kes on Fizzi käsilased?" küsisin mina ja siis ta hakkas uuesti rääkima, et tema käsilasteks on hullud küpsised, kes on väga armsad ja head, aga kui kuskile poodi, supermarketisse või koju pääsevad lähevad kohe piima otsima ja kui keegi tahaks neid takistada siis...Ja vot, nii see jutt jäigi, poolikuks! Mike, minu ustav ja kena sõber oli väga murelik ega tahtnud sellest edasi rääkida ning mina ei tahtnud seda ka käskida. Ma siis ütlesin talle: " Tee siis kiiresti, me peame maailma päästma!" Mike vastas: " Me ei saa, Fizzi loss asub kaugel Mochreawi mäestikus ja seal on halb liigelda." "Halb liigelda? Sul on ju tiivad!" vastasin mina seepeale, aga piison- nagu piisonid ikka ei jäta oma jonni. " Eii! Seal on palju valvureid ja küpsised võivad meid tee peal rünnata." Selles oli tal õigus, need hullud küpsised tahavad kindlasti ka meie piima endale, aga mulle on piim eluks vajalik. Mul on üks haigus, mille tõttu pean iga päev jooma ühe pudeli piima, muidu muutun konnaks..." Ma lähen vaatan ruttu külmkappi, huvitav palju meil piima on!?" läksin rutates kööki, tegin külmkapiukse lahti ja lugesin kõik piimapudelid üle: " Üks, kaks, kuus, kaheksa, meil on kaheksa pudelit piima!" Ja siis hakkas Mike veel rääkima nendest küpsistest ja nende jumalast Fizzist. Igal küpsisel olevat võlukuulike, mis näitab neile teed ja selle tee on sinna sisse sõnunud Fizz, kes tahab kätte saada kõik piima. Lisaks sellele tahab ta ka saada lehmad, kuna lehmad on piima allikaks. Ta tahtis küll jätkata, aga vist kartis midagi. Ma küsisin temalt: " Miks sa edasi ei räägi?" ja ta vastas: " Mis kõige hullem, meil on aega vaid 7 päeva, et maailm päästa!" Ma ehmusin, kuna kartsin, et ma tõesti pean konnaks muutuma, aga Mike sosistas: " Räägime nüüd enda plaanidest vaiksemalt, kuna äkki saavad hullud küpsised me asukoha teada." Ma olin sellega nõus ja hakkasin asju pakkima. Meil oli väga hea plaan, millega loss vallutada ja piim koos lehmadega tagasi tuua. "Nii, ma panen kõik piima ja mõne saiapätsi kotti." ütlesin mina. Mike oli sellega nõus ja ütles, et kui meil tee peal kõht tühjaks läheb siis võlub meile paar rooga. Ta on nimelt võluvõimega, nagu kõik lendpiisonid.
Me asusime teele. Esimeseks katsumuseks oli arvake ära mis...Kaardi lugemine, ma ei õpi seda vist kunagi ära. Liikumisvahendiks oli meil Mike, kuna tal on ju tiivad ja päris tore on sedasi lennata. Me olime juba 10-20km lennanud, kui järsku ilmus välja viie pealine draakon Vips. Ta on väga hirmuäratav ja tahab alati kõigile halba. Me ei tahtnud temast välja teha, aga nagu ikka hakkas ta meid taga ajama ja seda päris mitu minutit. Siis lõpuks kukkus ta oma neljanda pea otsa ja andis alla. Tal oli vist päris häbi, aga see ei ole ültse nalja asi kui sul viis pead on.
Oli hommik. Mina ja Mike ärkasime kuskil tundmatus kohas, aga lõpuks hakkas mulle kohale jõudma, mis eile toimunud oli. Mul tekkisid külmavärinad ja mõtlesin hoolega, mis siis täna ette tuleb. " Oi ei!" karjatasin mina ja rääkisin edasi: " Ma unustasin eile piima juua, ega ma juba konn ei ole?" Mike vaatas hoolega ja vastas: " Rohekat nahatooni on küll natuke näha, aga joo kiiresti kaks pudelit piima!" Nii ma siis jõin need kaks pudelit ära ja mu nahatoon hakkas juba normaalseks minema. "Mul on alles vaid 6 pudelit piima." ütlesin mina kurvalt. " Me peame kiirustama siis!" hüüdis Mike. Me sõitsime ja sõitsime. Me olime juba peaaegu lossi juures arvasin mina, kuna kõrgusest paistis mingi loss. "Naljakas, see loss on valge, mustade laikude ja pudelite kujuga" ütlesin mina, aga nii see peabki olema vastas lendpiison Mike vastu.
Vahepeal oli juba läinud viis päeva ja piima oli alles vaid üks pudel. Me olime lossile nii lähedal, aga ei saanud midagi teha, kuna valvurid olid tunduvalt tugevamad kui meie Mikega kokku. Midagi tuli välja mõelda...Me olima juba tund aega mõelnud kui üks hääl ütles: " Ainus võimalus valvureid võita on aruga, kasutage aju. Võlujõudu ka muidugi!" seda ütles hääl minu peas. Ja ma ütlesin selle oma kaaslasele edasi, tema ütles: " Noo muidugi- mul on ju võlujõud!" Ta ütles imelikud sõnad, kuidagi sedasi: " Pimm-Põmm, Simm-Summ!" Ja järsku jooksid kõik valvurid karjudes minema. Neid aiasid taga mesilased! " Hea töö!" ütlesin mina suurepärasele võlurile. Me läksime väravast sisse, kui äkki ronisid rohelised, tavaliselt põhjapoolusel elavad sipelgad meie poole. See oli nii hirmus ja mina oma olemasoleva mõistusega võtsin kotist piima ja valasin maha. " Mida ma tegid!?" karjusin mina ja olin peaaegu nutma puhkemas. Aga ennäe imet, kõik sipelgad jooksid piima peale.
Me jooksime lossiuksest sisse ja nägime seal kollakas-oranši meest, šokolaadist tükid peal. Ta oligi vist see suur ja kõikvõimas jumal. Ma jooksin tema poole, võtsin ühe šokolaaditüki tema pealt ja viskasin pudelisse, kus oli piim. Küpsiste jumal läks järgi aga ta ei saanud enam sealt välja ning hakkas vaikselt lagunema. Natukese aja pärast oli pudel nagu mingit putru täis ja ma ütlesin: " See jumal oli vist küpsisest." ja me naersime.
Kui mina ja Mike hakkasime lossist välja minema ei olnud seal enam ei sipelgaid, ega ka valvureid. Kõik oli läinud. Me vaatasime lossi, see oli väga ilusaks muutunud! See oli vikerkaarevärvides ja kogu aed oli väga lillerohke, lossi sisemuses oli 10 hiiglaslikku kingipakki. Me tegime ühe neist lahti. Seal sees oli tuhandeid pudeleid piima. Tegime teise paki ka lahti ja seal oli väga palju lehmasid. Mike lausus jälle oma imelikke võlusõnu ja pakid olid läinud, ma küsisin temalt, et kuhu need kadusid ja tema vastas: "Omanikkudele!" Me olime nii õnnelikud, et kõik hästi lõppes ning ma sain ka oma haigusest lahti, sest Mikel oli olemas võluvõimed...! Imelik, et me varem selle peale ei tulnud, kõik oleks saanud maagiaga korda saata, aga nii ongi lõbusam.
Nüüd on sellest ajast möödas juba mitmesadu aastaid ja meie ikka igal aastal tuleme oma lossirahvaga kokku ja räägime sellest seiklusrikkast nädalast.

Autori kommentaar »