andrusd Kivirähi jutt!

postitas: Bennu - 07.04.2009, 2009-04-07 19:45, loetud: 523x

Kunagi ammustel aegadel elasid inimesed inglitemaal, kus ei juhtunud kunagi vähimatki halba.
Imevõimete tõttu saadi alati kohe kõike, mida taheti, nii et jõulukinke polnud mõtet teha. Samuti ei saanud kunagi kedagi aidata, sest kellelgi polnud iialgi mingeid probleeme. Kõik olid alati üksteise vastu kenad ja naeratasid hommikust õhtuni.
Nii oli see paradiislik elu kestnud juba väga kaua aega, kuni ühel päeval tekkis ingliriigi helgesse taevasse esimene tume pilveke.
Nimelt hakkas järsku üks pisike ingel kisama — igav on! See elu siin ei paku pinget, hüüdis ta. Tahan tõeliselt rõõmu tunda. Igatsen jõulukinkide järele. Tahan andeks anda, inimesi aidata, soojust nautida.
Ingliriigis oli nimelt veel see häda, et seal oli igavesti üks ja sama, parimaist parim temperatuur. Neile ei tähendanud soojus mitte midagi, sest keegi polnud kunagi tundnud külma. Samal põhjusel ei tähendanud neile vähimatki ka sõna 'rõõm'.
Sest õiget rõõmu saab tunda ainult pärast seda, kui elus on olnud midagi, mille pärast olla veidi kurb. Või kui on lahendatud mõni probleem. Andestamise võimalus aga tekib alles siis, kui keegi keerab kokku käki, mida andeks anda.
Inglimaal aga selliseid käkikeerajaid ja kurbusevalmistajaid ei olnud. Nii kisas see pisike ingel kaua ja teised inglikesed käisid temast õndsate nägudega mööda.
Siis aga äkitselt peatus üks vanem ingel ja silitas pisikese ingli peakest. Ning korraga ilmus pisiingli näole eriline ilme. Nüüd ma tean, mida tähendab rõõm, hüüdis väike ingel vaimustunult. See saab tekkida siis, kui on kogetud midagi, mis ei ole rõõm.
Nii tehtigi tähtsaim avastus universumi ajaloos. Seejärel loodi päikesed ja planeedid, kus oli võimalik autoga kraavi sõita, vihmast ja külma ilma tunda ning seejärel päikesepaiste üle rõõmustada.
Esimestel loodud planeetidel kippus igavus veel liiga tihti peale tulema. Nimelt säilitasid inglikesed sündides oma ingellikud imevõimed ja tulid kraavi sattudes sealt kiirelt ja hädadeta välja. Ilma tõeliste vaevadeta aga ei olnud ka teelpüsimise rõõm ehtne ja hea.
Järgmiste planeetide loomisel olid nad juba palju targemad. Sealsed inglikesed olid unustanud imevõimed ja ka mälestused sellest. Nüüd oli elul õiges vahekorras nii pinget kui ka igavust. Seda oli täpselt niipalju, et inimestel oleks võimalik tunda, kui mõnus on siis, kui parajasti ei ole igav.
Ainult ühte asja oli neil inglitel, kes parasjagu inglimaailmas puhkasid ja planeedil Maa toimuvat jälgisid, naljakas pealt vaadata. Seda, kuidas inimesed üksteise pahasid tegusid hukka mõistes aru ei saanud, et tegelikult on neil põhjust olla tänulikud neile, kes kaevasid auke, kuhu sisse kukkuda.

Märksõnad: andrus  kivirähk  kunagi  ingid  inglitemaa  minategelane