Kannatajad

Loen noorte neidude luulet
ebaõnnestunud armastusest
ja kurvast minevikust,
kus isa oli joodik ja peksis ema.
Hale hakkab neist.

Nüüd need neiud ise joodikud enese märkamata,
samuti neist saanud regulaarsed korstnad.
Vanillitubakas pole glamuurne,
liitrine viinapudel ei meki kui mesi,
ka pärast pisaraid mitte.

Märtriteks saanud teie armsad mudilased.

Möödunud on aasta

Stop watering dead plants and expecting new ones to grow.

Palun unustage.
Unustage kõik halb.
Ärge elage oma mineviku varjus.

Ärge vaikige.
Rääkige.
Rääkige, kui miski halvasti.
"Mul suri eile koer ära. Olen liimist lahti. Kas ma võin palun klaveritunni mõnele teisele päevale ümber tõsta?"

Nutke.
Nutke end tühjaks. Laske emotsioon valla.
Pühkige pisarad, peske nägu külma veega ning vaadake peeglisse.

Te suudate.
Suudate edasi elada mõttega, et nüüd on kõik muutunud. Peate hakkama saama iga hinnaga.
Aga kui ei saa, siis palun end mitte süüdistada.

Järelikult oli see saatus.

Tehke iga päev midagi muud.
Võtke ette iga nädal mingi raamat.
Kehtestage end.

Kasvatage tahtejõudu.
"Mõtlesin aastas 30 raamatut läbi lugeda. Praeguseks hetkeks olen oma 25. lugemas."
Kuid palun end mitte ära väsitada.

KÕIK LÄHEB HÄSTI.

Toimunud on palju muutusi:
1) uus kool
2) uus poiss (kellega olen kihlatud + 13.06 sai meil just aasta täis)
3) uus töö
4) uus, positiivsem ja tugeva tahtejõuga MINA

5) ma armastan iseend.

Võõras

Ma ei mõista iseend.

Ei mõista mineviku-Martat, ta oli üks väga keeruline persoon. Raske isiksus, kellega diili teha. Emotsionaalselt ebastabiilne ning suitsiidne.

Ma ei mõista iseend.

Naljakas, kuidas peab vastutama vigade eest, mida ei mäleta end tegevatki. Need olid tehtud justkui hoopis teise inimese poolt. Pean pasa kokku korjama ning elu parandama... Sittusin minevikus oma elu peale ja nüüd kahetsen.

Näitab, kui irratsionaalne mul käitumine oli.

Mineviku-Marta peab Oleviku-Marta ees vabandust paluma ja seda kiiremas korras.

Muidu muutun taas Minevikuks.

Ilusad inimesed

Ma võisin ju loota, et elu hakkab paranema, kuid kõik ju teavad, et lootus on lolli lohutus. 

Ma kaalun tonn, nimelt praegu 73,6kg. Oh, go on, please judge me. Tean, et olen ülekaaluline.

MA OLIN ÕNNELIK. Siis pidi keegi tegema selle mõttetu kommentaari, et võiksin alla võtta. Kuradi päralt, ma tean! Tean, et pean, sest muidu pole ma ilus, eks?

Peenike = ilus. Tänapäeval mõtlevad kõik nii. Pole midagi parata, selline on meie ühiskond. Mitte kedagi ei huvita see, et mul on suur kont, aeglane ainevahetus, A positiivne veregrupp ja et ma olen taimetoitlane. "Miks sa siis ei söö liha, kui tead, et see teeb su kehale halba?"

"SEST MA EI HAKKA LOOMI VERISTAMA ENDA HEAKS."

Ma pigem söön suhkrut ja süsivesikuid kui loomaliha, aga tervislik ma pean ikka olema.

Märgin ära, et olen taimetoitlane olnud üle aasta. 

“Wie gerne ich doch dünne Beine, einen flachen Bauch und ein Leben ohne Probleme hätte.”

Ma nii väga loodan, et ma ei kukku taas sinna auku, kus olin eelmise aasta kevadel. Olen siiski suutnud end mentaalselt kokku hoida, nutan vähem, naeran rohkem, naudin elu. Üritan.Muutunud on see, et ma ei võta melanhoolsust kui kurbust. Melanhoolne olen inimesena, kurbus võib aga valdata vaid aeg-ajalt. Lähen veebruaris psühhiaatri juurde, ei tea, kas avastatakse midagi või olen ma piisavalt tugev, et võidelda end siit ise välja.Vahel tundub mulle, et ma ei sobi enam nende "ebanormaalsete" hulka. Mu deemonid on eemale tõmbunud ja ei hulla peas niivõrd palju ringi kui varem. 

"I'm not that "crazy" girl anymore. I'm just a girl who has been fighting her way out and is succeeding."

Ma ei vihka end ja see on praegu olulisim.

2015. aasta ning lahkuminekud

Uus aasta ja euro Lätis.
Ma ausõna ei joonud end Robertaga tähistades purju. Ma olen karsklane, vihkan alkoholi.

Ma olen palju oma elust rääkimata jätnud, kuna tundsin, et pole selle jaoks piisavalt küps. See pole jutt, mida tervele maailmale niimoodi kuulutada, ent mina siiski teen seda.

Ma pole enam suhtes. Läksin sellest inimesest lahku.
Olen juba mitmeid kordi väljendanud soovi seda teha, kuid tema oli iga kord vastu pannud.
Mul on tõsiselt kahju, et meie suhe varem ei lõppenud.

Ma olen alati teadlik olnud sellest, milleni see kõik viib... Olen ebastabiilne ning ühel hetkel viskab ju igaühel üle sellest üliemotsionaalsusest ja bipolaarsusest. Võin nutma pursata igal hetkel ning enesehaletsuski on üsna tihe nähtus minu puhul. Sellegipoolest lubas ta jääda mu sõbraks.

Ta ei täida lubadusi.

Nädal enne lahkuminekut tekkis mu eksil selline tunne nagu "deprekas" - täpselt nii ta seda nimetaski. See oli esime märk sellest, et tuleb otsad kokku tõmmata. Tüüp oli mulle rääkinud pidudest, läbutamisest, joomisest, tüdrukutest, oma uuest parimast sõbrannast, kelle juures ta käis... Mind täitis sügav armukadedus kõige vastu. Olen ju mina ise antisotsiaalne inimene ning ei käi niimoodi väljas ja mul pole isegi sõpru peale Roberta. Mäletan seda, et mees oli tugevalt kritiseerinud mu parimat sõpra, mis tõsiselt alandas tema positsiooni minu silmis. Ei mõista, miks ma pärast seda polnud kogu selle jada lõpetanud...

Nüüd vihkab Retu mu eksi, kuigi oli samuti teda kunagi oma väga heaks sõbraks pidanud.
Ja mina mõtlen selle neetud inimese peale ikka ja jälle, muretsen tema pärast, ehkki ma pole nutnudki. Näen väga ebameeldivaid unenägusid tähtsate sõnumitega, kõik on kuidagi veider ja võõras mu jaoks.

Oleksin justkui hakanud elama uut elu.
Ilma temata.

Tunnen end värskelt, kuid vanad haavad vajavad endiselt lakkumist. Olen motivatsiooni täis ning suudan ennast stabiilsena hoida, samuti õppisin inimesi analüüsima.
Mu enesehinnang on ootamatult kõrgemaks läinud.

Küsimus: Kuidas see võimalik on?
Vastus: See oli ebaterve suhe. Sellest väljudes hakkas parem.
Ärge astuge palun taolistesse asjadesse, kui ei tea inimest piisavalt ja olete nii noored kui mina. Palun kaaluge kõike enne suhtesse minemist.
Ma kahetsen väga paljusid tegevusi ja ei taha, et keegi teine peaks midagi sellist kogema.

Halvad uudised - mitte miski ei kesta igavesti.
Head uudised - mitte miski ei kesta igavesti.

2014 aasta oli tegevust täis. See oli veider etapp minu elus, kus õppisin väga palju elust ja inimestest. Eelmise aasta esimene pool oli mu jaoks kõige keerulisem. Olin auku lükatud, olin reedetud oma sõprade poolt, kaotasin kaks mulle väga kallist inimest... Avastasin, et õiged sõbrad on need, kes jäävad sinu kõrvale vaatamata kõigele, mida teinud oled... Sõber soovib teha kõik, et teil oleks hea.


Tema oli mu sõber.
Ma kaotasin ta.

Eelmisel aastal lõpetasin üheksanda klassi, mis oli minu jaoks väga suur milestone. Tol ajal kartsin, et ei jõua isegi selleni... Ma olin omadega väga sügavalt mudas ja välja saada oli väga, väga raske. Töö aitas mul sellest veidi eemalduda, kuna see hõivas mind tegevustega.
Gümnaasiumisse minnes hakkas jama taas pihta ning see oli koht, kus tekkisid suuremad probleemid suhetes. Me hakkasime lahku kasvama ning ühel hetkel tekkis küsimus, kas me üldse jääme püsima. Ma hakkasin võitlema "meie" nimel.
Ilmselgelt ei võidelnud piisavalt.

A lot can happen in a year.

2015. on minu aasta.
Samuti kõik järgnevad.
Minu elu
läheb edasi.

Enesetapja

Mis on ühe tänapäeva ühiskonna inimese enesetapu motiivid?
1) depressioon
2) masendus
3) kallima hukkumine
4) haigused
5) uimastid

Esimene ja peamine põhjus on just nimelt depressioon. Depressioonis enesetapja mõtleb, et maailm saab paremini hakkama ilma temata. Ta pereliikmed saavad tema arvates suure kergenduse osaliseks, kui enesetapja ühel hetkel nende silmist kaob. Kõik muutub äkitselt lilleliseks, kui ta sellest ilmast lahkub.

"Nad ei vaja mind. Nad ei sõltu minust..."
"Muidugi ei sõltu. Neil on oma elud."
"Aga siis nad ju elavad oma elu edasi, kui mind enam ei ole..."
"Jah, aga tõde on see, et see elu ei lähe edasi nii nagu nad oleksid tahtnud minna."
"Nad nagunii ei igatse mind..."
"Kust sa seda tead?"
"Lihtsalt... tean. Mind ei ole siia vaja. Ma pole nagunii see, kes teeb seda maailma paremaks."

Enesetapja ei mõtle, et ta võib olla kellegi päike päevas, et keegi hakkab temast puudust tundma. Ta ei usu, et on olemas ükski inimene, kes teda armastab... Ja kui usub, siis teab, et tollel armastaval inimesel on nagunii lihtsam, kui seda mõttetut, masendavat ja suitsiidset inimest tema kõrval enam ei ole.

"Milleks elada, kui mind siia nagunii vaja ei ole?"
"Sa oled vajalik."

"Ma pole elamist väärt."
"Sa oled elamist väärt sama palju kui on seda väärt iga teine inimene... Kõik on väärt elu."

Ei mõista

milleks olla

kui keegi nagunii ei märka mu pisaraid

kui keegi nagunii ei märka mu kurbust

kui keegi nagunii ei märka mu valu

kuid märkab mu vigu, mida teen

Ei mõista

milleks olla

kui olen iga päev väsinud vaatamata kümnetunnisele uneajale

kui olen üksik vaatamata inimestele ümberringi

kui ma pole see, kes olin varem

Ei mõista

milleks olla

kui süda valutab, kuid pisaraid ei tule

kui teen endale haiget 

ja kõik millele loodan

on see

et järgmine haav on 

lõplik

Suitsiidne inimene ei ela reaalsuses. Ta ei näe temale pööratud tähelepanu ja ei võta vastu komplimente. Enesehinnang on nii madal, et teda ei huvita, kas ta on maailma kuningas või tammutakse ta peal justkui oleks ta vaip põrandal... Tunneb end ikka täpselt samamoodi.

Kes tunneb end selles ära?

Sest mina näen ennast.

Lootus

Kõik ei olegi niivõrd hull kui esmapilgul tundub.
Mul on poiss, paar sõpra.
Mida veel tahta?
Täna käisin näiteks Joosepi, Taavi ja Kirkega väljas. See oli... meeldiv. Kaks paari.

"See on meie esimene double-date."

Mõistsin täna, et ma pole ainuke selline siin maamuna peal. Teised kannatavad ka. Ja ma ei saa midagi teha selleks, et neil parem hakkaks, kuigi ma tahan väga aidata. Mul hakkab kurb, kui näen endaga sarnast inimest.

Üritan olla rõõmsameelne, sotsiaalne inimene... Loodan, et see tuleb mul hästi välja.



"Usu endasse ning siis tuleb ka usk teistesse."