Ta oma rada käib
kuuvalges öös, mis kiiri katustele laotab
Ta jalge ees on maa, on taevas
Ta oma rada käib
Kes muuta suudab saatust? Kes lummuse küll kaotab?
Üks naer, üks mälestusekild, üks viiv
üks helkiv täht
ja nõiatar on üksindusevaevas
hetk hiljem jälle
Ta oma rada käib
Kes elurajal nõiataril püsib kannul
kes väsimusest nõrkeb ja maha jääb
Ei, nõiatar ei vaata üle õla enam ammu
ta oma rada käib
kes jääb, see jääb