Mustik kui minu südamesõber. (7)

"Vaata Martake, mis ma sulle kingituseks tõin !!" hüüdis mu ema. Ma jooksin kiiresti alla. Võtsin ema käest suure kingituspaki ja avasin. Seal oli väike kuldne retriiveri kutsikas. Ta oli lihtsalt nii armas. Ta haukus väga vaikse häälega ning kui ma võtsin ta sülle, puges ta mu käte vahele. Ütlesin emale ; "Ema, ma väga tänan sind. Sa oled parim, emme." Ja ma kallistasin ema. Hakkasin kohe oma koeraga mängima. Panin talle nimeks Mustik. See sobis talle perfektselt. Andsime emaga talle süüa. Ta oli nii õnnelik minu juures ja mina olen õnnelik tema juures. Veetsin temaga tunde, päevi, nädalaid, kuid ja aastaid.

omVarsti sai ta 10 aastaseks. Mina olin siis 19 aastane. Lõpetasin kooli ning üürisin endale oma korteri. Hakkasin ülikoolis ka käima. Võtsin koera enda korterisse. Igakord, kui ma koju jõudsin, oli ta väga õnnelik ja liputas saba. Mängisin temaga terve õhtu, aga pidin õppima ka.

Järgmisel päeval läksime me arsti juurde. Kontrolli. Läksime Mustikuga arstikabinetti ning teda hakati kontrollima. Varsti sai kontrollitud ja arst tuli mureliku näoga mulle teatama ; "Mul on kahju seda öelda, aga teie koeral on kasvaja. Ja see on pahaloomuline. Ta sureb 1-2 aasta pärast. Tunnen kaasa." Ma ei suutnud seda uskuda. Kõik need ajad, mis meil Mustikuga olid, kaovad varsti. Ma hakkasin lihtsalt automaatselt nutma. Varsti rahunesin ning mõtlesin sellele, et pean seda 1-2 aastat kasutama väärtuslikult ning olema koeraga väga palju.

Hakkas ülikoolis väike vaheaeg ning sõitsin koeraga oma vanemate juurde. Vanemad polnud mind juba 3 kuud näinud. Olin väga õnnelik neid nähes. Rääkisin neile ka Mustikust ning ka nemad olid väga kurvad. Aga me proovisime olla rõõmsad, et ka Mustik oleks rõõmus. Mängisime perega väga palju koeraga ning tegime tema eest kõik ära.

Varsti hakkas ülikool pihta uuesti ning pidin minema oma korterisse. Käisin ülikoolis edasi ning veetsin koeraga palju aega.

1 aasta läks väga kiirelt. Olin juba 20 aastane ning koer 11 aastane. Pidin veel käima 1 aasta ülikoolis.

Ühel päeval tulin ma ülikoolist koju ja nägin, et koer oli pikali - ei hinganud. Ma hakkasin paanitsema ja helistasin kiirabile. Kiirabi tuli varsti järgi ning me läksime haiglasse. Küsisin, et kas koera saab kuidagi päästa surmaohust. Kuid, ei saanud. Koer surigi lihtsalt ära. Ma olin stressis ja kurvas olekus 5 päeva. Ma olin nii kurb, et mu südamesõber Mustik suri ära kasvajasse... Matsime Mustiku mu vanemate maja juurde, metsa. Seal oli rahulik ning Mustiku hingel oli seal hea olla. Veetsin aega vanemate juures, kuna ülikoolis oli puhkus natuke.

Toibusin koera kaotamisest 6 kuud ja peale seda olin ma rõõmus edasi, kuigi leinasin oma koera sisimas alati. Tahtsin endale uut koera võtta, kuigi arvasin, et kõik võib samamoodi juhtuda. Varsti lõpetasin ülikooli ning hakkasin juristiks. Võtsin endale ka uue koera nimega Mustik Junior. Teda ma ei tohtinud eales kaotada ! Kuid surm tuleb kõigile, lihtsalt erineval ajal.

Autori kommentaar »