Kummaline elu. (6. osa,suur üllatus). (2)

Mees vaatas taskulambiga maja sisse. Ta ei näinud kedagi. Valvur läks teise maja juurde. Uh, ütles ema. Meil vedas ikka. Isa küsis naabrimehe käest: Kas me võime siia majja koos teiega jääda? Me läheks oma majja, aga seda pole veel siin. Ikka võite, vastas naabrimees. Te tundke siin nagu oma kodus. Aitäh, vastas ema selle peale. Mida me nüüd teeme, küsis Joanna perelt. Näete, ütles Hendry. Kas te näete seal seda luuki mis seal üleval laes on? Jah, vastasid terve pere ja naabrid. Mis asi see küll on, tahtis isa teada. Ma arvan, et see on luuk, kust tulevad majad siia linna, vastas ema talle. Teate mis? Küsis naabri proua. Me võiks mahla juua ja keeksi süüa. Mis te arvate? Kõik olid sellega nõus. Nad hakkasid keeksi sööma ja jooma. Vaadake, karjatas Hendry. Sealt luugist tuleb meie maja. Ja see pannakse kohe siia kõrvale. Oh kui tore! Lausus ema. Nüüd me saame sinna minna. Kas me jäämegi siia? Küsis Rosalinda. Muidugi ei jää, me lihtsalt oleme siin natuke. Me ju ei taha maa peal kodutud olla. Seda küll, vastas Rosalinda. Läki, ütles isa. Me läheme oma majja.

Järgneb...

Autori kommentaar »