Kui ma olin kutsikas, esinesin ma Sulle oma veidrustega ja panin Su naerma. Sa kutsusid mind enda lapseks ja hoolimata paljudest näritud kingadest ja paarist mõrvatud padjast, sain ma Sinu parimaks sõbraks.
Kui ma olin pahandust teinud, vibutasid Sa oma sõrmega minu poole ja küsisid: “Kuidas Sa võisid?”…aga siis Sa leebusid, ja lükkasid mu umber, et minu kõhtu sügada.
Sul oli kogu aeg kiire, aga ikka leidsid Sa aega, et minuga koos olla. Mäletan neid õhtuid, kui nuuskisin Sinu voodis ja kuulasin Sinu saladusi ja salajasi unistusi. Uskusin, et elu ei saagi olla parem.
Me käisime pikkadel jalutuskäikudel ja jooksudel pargis , autosõitudel, jäätist söömas (sain ainult vahvli, sest sa ütlesid, et jäätis on koertele halb), ja ma tegin pikku uinakuid päikese käes, oodates, et Sa päeva õhtul koju tuleksid.
Lõpuks hakkasid Sa aina rohkem aega tööl veetma ja pühendusid oma karjäärile. Ja otsisid üha rohkem endale inimesest kaaslast. Ootasin Sind kannatlikult, toetasin Sind läbi südamemurdmiste ja pettumuste. Mitte iialgi ei noominud ma Sind halbade otsuste eest ja hullasin rõõmsalt, kui Sa koju tulid. Kuni Sa armusid…
koobas.hobune.stream
x 0
x 3
x 1425
x 0
x 1
