Angels [Chapter 6] (4)

6.Viimane pauk.

Lumehelbed langesid aeglaselt maa poole. Kõik oli mattunud suure paksu lumekorra alla, aga Janit see ei huvitanud. Sellest oli kuu aega, kui ta oli Annikaga viimati telefonis rääkinud. Kuu aega sellest, kui nad olid kohtunud.

Poiss pigistas käed tugevamini rusikasse, ent jätkas teed. Tal oli valus. Tal oli kogu aeg valus. Ta oleks tahtnud selle kõik enda seest välja rebida, aga ta teadis, et seda tehes tapab ta enda.

Ta tuli haiglast. Ta oli seda näinud, Annu elutut keha. Ta tundis end selles süüdi, näha neidu sedasi piinlemas. Teada, et ta ise oli kutsunud selle takso, mis pidi viima ta koju, aga viis hoopis haiglasse. Ta oleks pidanud seda teadma!

Nüüd eksles ta üksi linna vahel, omamata kohta, kuhu minna. Maailma jaoks teda ei olnud. Haiglas oli Annu keha. Kusagil pimeduses eksles Annu hing. Jani oli seda näinud. Ta oli näinud Annut, kui ta oli peeglisaalis. Tüdruk teda ei näinud.

„Kas tead, kõige lihtsam seda kõike lõpetada, on kirjutada raamatusse tema nimi. Ta saaks vabaks.“ Azraeli sõnad vastasid Jani peas olevale küsimusele. Poiss pööras pea kõrvale, et näha Surmainglit oma kõrval kõndimas.

„Sa tead sama hästi kui minagi, et ma ei kavatse seda teha.“ vastas ta, pigistades käed uuesti rusikatesse. Ta vihkas Azraeli sel hetkel.

„Ma olen näinud teda. Ta ei tule tagasi. Sa lihtsalt pikendad tema piinu,“ üritas Azrael selgitada.„Ta on illusiooniga harjunud.“

Jani silmadest tungisid välja pisarad. Ta teadis seda. Ta teadis seda kõike juba ammu. Ta teadis seda samal hetkel, kui ta tundis Annu hinge eraldumist kehast. Annika oli alati ihanud surma. Nüüd kui tal see võimalus oli, ta ei laseks seda käest. See on üks elu võimalustest. Üks ainukesi, mida elu pakub. Järgmist korda ei pruugi kunagi tulla.

„Anna.. Anna mulle andeks, Annika..“ nuuksus ta, haarates Azraeli käest Surmamõistetute raamatu ja lõi selle lahti.“Anna mulle andeks.. Ma armastan sind..“ Nägemata pliiatsit, mis kirjutas, nuuksus ta, kuuldes sule kraapimist pärgamendil. „Anna mulle andeks..“

Pisarad ajasid laiali tindi raamatus. Jani ei hoolinud. Raketid lendasid taeva poole, kuid ta ei kuulnud ühtki pauku taevas. Ta oli üksi. Värvilised piisad taevas särasid vaid hetke, enne kui kustusid, selline oli ka elu. Jani vihkas ennast. Ta oli seda teinud. Ta oli Annika tapnud. Tapnud ta sellepärast, et tüdruk ei peaks enne surma piinlema. Sest see oli ju see, mida Annika tahtis – surra.

Some say love it is a river
that drowns the tender reed
Some say love it is a razor
that leaves your soul to bleed

(A/N: Mul oli plaan see siin pooleli jätta, aga arvestades osa pikkust, hakkab mul häbi, et ma selle osa nii lühikese tegin)


Kuidas sa end tunned? See on küsimus, mis on vaevanud mind juba väga pikka aega. Sa ei kujuta ette kui väga ma tahaksin, et sa poleks seda teinud. Ma näen sind iga päev. See teeb haiget, näha sind sedasi kannatamas ja samas olema võimetu tegema midagi, mis sind lohutaks. Ma oleks pigem läinud mööda aeglast rada, kui jäänud siia igaveseks ekslema.

Ei. Ma isegi ei eksle siin. Ma lihtsalt olen. Liikumatu, elutu, aga ma siiski olen olemas. See ei olnudki üks hiiglaslik illusioon.

Ma üritan naeratada. See ei õnnestu, aga ma ei imesta. Ma ei tae, kui kaua ma siin olnud olen. Ma ei mäleta seda. Ma ei mäleta midagi. Mu mälus on udused pildid sinust ja minust, kallis tundmatu. Aga ma ei usalda isegi oma mälu. Nii palju on kadunud. Nii palju...

Annika istus liikumatult toolil. Saalis ei olnudki muud, ainult Annika ja tema tool. Kõik oli pime.

Jani seisis, käsi vastu klaasi, ja vaatas. See oli juba viies päev pärast seda, kui ta oli tüdruku nime Surmaraamatusse kirjutanud. Kohati ta kahetses, aga mõnel hetkel ei suutnud ta enda õigustamist peatada. Aga nüüd.. Näha seda väikest, 15-aastast tüdrukut liikumatuna, silmad tühmid ja nahk kahvatu. See lihtsalt ei tundunud õige.

„Ma soovin, et sa mind kuuleksid, Annu, ma tahaksin, et sa mõistaksid, et ma tegin seda sinu pärast. Ma ei tahtnud, et sa kannataksid. Ma ei tea, kui kaua ma suudan seda veel taluda, Viimased viis päeva on kestnud terve igaviku. Rohkem ma siia tagasi ei tule. Ma ei suuda taluda mõtet sellest, et ma ei suutnud sind õnnelikuks teha. Veel enam teeb aga haiget see, et mina pidin olema see, kes su saatuse üle otsustab. Ma loodan, et ma tegin õige valiku... Peagi oleme me taas koos, Annu, ma luban seda.. Ma armastan sind.“

--

Jani pööras selja ja lahkus, silmad langetatud. Ta ei näinud, kuidas Annika käsi tõusis korraks ja sirutas igatsevalt ettepoole. Ja ta ei näinud ka seda üksikut veetilka, mis neiu silmist põgeneda suutis. Ta enda nägemine oli pisaratest hägune, ta ei suutnud midagi teha. Nüüd on siis kõik. Lõpp. Midagi rohkemat neist ei saagi olema. Need kaks inglit – need lihtsalt surevad.

„Ma ei teadnud, et ka inglid võivad surra.“ sõnas Gabriel Azraeli kõrvale ilmudes.
„Inglid ei suregi,“ vastas Surmaingel peaaegu hääletult. See oli esmakordne juhus, kus ta kaotas ühe päeva jooksul kaks oma linnupoega, kes polnud veel lendama õppinud. Tavaliselt lahkus pesast ainult üks korraga, siin sööstsid pea ees tundmatusse kaks neist.“Inglid kantakse üle.“

„Ma ei mõista.“ Gabriel kortsutas kulmu. Ta oli viimase astme õpilane, aga oli veel nii palju asju, millest ta aru ei saanud.

„Sa ei peagi. See pole sinu õppida. See on asi, mida sa omandad alles päris inglina.“ Azrael korjas üles mõned kuivanud puulehed, millele lumi oli peale langenud. Ta puudutas neid huultega, ning need muutusid säravpunasteks, elavateks. Surm oli neile elu tagasi andnud, kuid ta võttis selle ka kohe tagasi, sundides hõbedat neid katma.

--

„Su ämbris on auk.“
„Ei ole.. Kus?!“
„Näe siin!“ Väike poiss kummardus üle liivakasti ja näitas punase ämbri põhjas olevale avale. Väike tüdruk tema kõrval kortsutas täiskasvanulikult kulmu ja tõmbas sõrmega üle katkise koha.
„Mis me nüüd teeme? Kuidas me nüüd lossi ehitame?“ päris ta vaikselt.
„Ma'i tea,“ kratsis pisike poiss kukalt.„Tahad, alustame kuidagi teisiti?“
„Kuidas?“ Neiu tõusis, tema hing vahetas oma positsiooni koos kehaga. See oli viieteistkümneaastane tüdruk, ent tema hing kuulus viieaastasele. „Ma olen siin seni, kuni päike loojub.“
Taevas värvuski juba punaseks. Neiu hakkas ära hajuma, näol naeratus. Poiss tõusis ja puudutas sõrmega tüdruku nägu. Ta kummardus lähemale, et suudelda tüdruku põske, aga oli juba liiga hilja. Neiu oli läinud. Ta oli olnud lihtsalt üks illusioon keset pilkast ööd, keset üksindust.

Mõnikord tundub meile, et see, mis meil on, on tähtsusetu. Pisikesed asjad jäävad kahe silma vahele ja me pöörame neile selja. Vahel on meile meie enese meelde tuletamiseks vaja vähest, sellest hoolimata rabeleme me, et saada midagi hiiglasliku. Piim ja küpsised. Raamat ja vaikus. Elu suured pisiasjad. Kuhu on need jäänud siis kui me neid vajame? Kus nad on siis, kui miski muu enam ei aita?

Me oleme nad unustanud. Ja nad ei tule ise meie juurde tagasi. Võib-olla läheb meil hästi ja me leiame õige raja, kas oma sõprade või iseenda abiga. Aga kui ei lähe? Aga kui miski rebib su tükkideks ja sa ei tule enam iialgi tagasi? Ma teadsin kunagi ühte poissi, kellel ei läinud hästi. Kes rebiti tükkideks ja see rebis tükkideks ka minu. Ma olin ta sõber. Olin tema jaoks olemas, aga sellest ei piisanud. Ma ei suutnud talle meenutada, missugune ta oli kunagi varem. Aga ta ei tahtnudki meenutamist. Ma ei saanud ühestki küljest aru, et ta midagi sellist kavatseb.

Võib-olla polnud ma hoolikas. Võib-olla oli seal midagi, mida ma oleks pidanud märkama. Aga see tuli nagu välk selgest taevast. Viimane pauk. See oli lõpp. See oli pöördumatu. Ma olen pidevalt mõtisklenud selle üle, mis oleks saanud siis, kui ma oleks suutnud teda aidata, kui keegi oleks ta suutnud päästa. Keegi pidi ju märkama!

Aga ei. See on vaid üks suur rasvane vale. Kõigil oli silmi tema jaoks, aga keegi ei saanud näha seda, mis ta mõtles. Oli see hetkeotsus? Emotsioonide ülemvõim mõistuse üle? Oli ta selle planeerinud, kirja pannud ja seejärel kõik enne tegutsemist hävitanud? Teadis ta, mida ta teeb?

Küsimusi on palju. Vastata neile me ei oska. Nende seas ei ole kõige tähtsamat. Miks ta seda tegi? Kes seda enam teab. Saladuse viis ta endaga hauda. Irooniline naer. Nii klišee kui see ka on, ma tunnen end süüdi. Kõik, kes teda teadsid, tunnevad mingil määral seda. Seda valu, agooniat. Muuta ei saa enam midagi.

Elu on kui karussell: toob ühe hooga rõõmu ja naudingut, teisega aga kurbust. Ja ühel päeval peatub karussell igaveseks.

Autori kommentaar »