Teema: Järjejutud / Muu

Angels [Chapter 5] (0)

5.Esimene lumehelves. Järelmõjud ilmnevad öö saabudes.


Proloog:
Kaks kätt sirutasid ette, et kinni püüda taevast langev valge ebe. Niipea, kui lumehelves puutus kokku sõrmedega, see sulas ja muutus veeks. Nii habras, nii õrn.

Hämar novembriöö oli Janeki oma soojast voodist välja peletanud. Ta kondas mööda tänavaid, nägu nukker ja süda tuim.

„Pohhui,“ mõtles ta lõpuks, võttis taskust telefoni ja vajutas helista.

Seekord tahab ta rääkida.

--

Chapter.

„Oh, Jani, sa ei kujuta ette, kuidas ma sust puudust tundsin!“ Annika viskus rõõmsalt voodile.“Mul on nii palju tegemist olnud, sa ei kujuta ettegi! Vahepeal on selline masendus olnud, et ausõna, hüppaks jõkke või midagi.“

„Ahah.“

„Ma tutvusin ühe tüdrukuga, ta nimi on Me.. Ta on nii tark ja tore, sa ei kujuta ettegi! Päriselt, kui me kunagi kokku saame, siis ma lihtsalt pean teid tuttavaks tegema! Te olete nii sarnased, nagu õde ja vend!“

„Okei.“

„Ja.. “ Annika vaikis, et mõelda Jani vastus uuesti läbi.“Sul on paha tuju,“ nentis ta.
„Ei, ei ole.“ väitis poiss vastu.“Lihtsalt.. hea on üle pika aja jälle su häält kuulda.“

„Aitäh.“ sosistas Annika ja soov öelda poisile, mida ta tunneb, kasvas. Ma armastan sind.

„Noh, tibu, misa sa siis vahepeal teinud oled, et sa nii busy olnud oled?“ hääl oli täis positiivsust ja rõõmu, läbi mille kumas veel natuke kurbust.

„Sa ei usuks isegi, kui ma räägiks,“ haigutas Annika ja keris endale teki ümber.

„Sa ei kujuta ette, mida kõike ma uskuda võin.“ Näiteks inglitiibadega kaunist tüdrukut, keda ma armastan sama palju kui sind.

Annika võpatas. Üle ta selja jooksid külmavärinad ning ta tõstis pilgu, lihtsalt selleks, et leida oma aknalaualt istumas Surmaingel Azraeli.

„Haha. Sa ei kujuta ette mu kujutlusvõimet, Jani. Ma just praegu vaatasin aknast välja ja mõtlesin, kui lahe oleks see, kui ma avastaksin seal istumas...“ Azrael nipsutas oma kondiste sõrmedega.

„Surmaingli.“ lausus Annika juba tuututavale telefonile. Ta lasi mobiilil tummalt voodile langeda ja ta vaatas vihaselt Azraeli poole.

„See ei ole viisakas, et sa teiste kõnesid katkestad,“ nähvas ta naeratades.

„Ah, teid noori,“ lehvitas Azrael laisalt oma käega.“Sa võid temaga homme ka rääkida.“

„Sinu soov on kõigist ülem, eks ole?“ Annika naeratas oma kõige süütumat naeratust.

„Seda küll, Annika, et ei ole. Aga jumalatel on siiski oma privileegid. Muide, on keegi, kes tahaks sinuga kohtuda... “

„Mine #!?!#, vana.“ neiu voltis lahti tiivad ja hüppas Azraelile sõbralikult lähemale.

„Tema nimi on Janek. Sõpradele tuntud kui Jani. Lahutamatu telefonist. Ta ei tea, et me tuleme.“

„Janek.. Jani?“ Annika neelatas. Kirjeldus sobis täielikult Janari vennaga.“Kas.. Kas me läheme talle järele?“

„Ei. Tema oli sinu päästja. Ja.. üllatus-üllatus, ka t e m a on ingel. Sina oled tema saatja, juhendaja. Sina oled t e m a Surmaingel. Sina oled tema SURM. “

Annika kahvatas.

„Mina olen tema.. Surm?“ Ta vajus istuma ega julgenud Azraelile otsa vaadata.

Azrael hakkas oma kaleda häälega valjult naerma.

„Ja.. nad ütlevad.. et.. HAHAHA.. Surmainglil pole.. HAHA.. huu.. HAHA.. huumorisoont!!!“

„See polnud naljakas.“ Annika näitas Surmale keelt.

„Noo.. Laps, sellise käitumisega tuleb sulle surm varsti järele!“

„Ma olen juba surnud, kui tehniliselt võtta, sest keegi, kellel on tiivad, ei saa olla ELAV.. kui ta just lind ei ole.. või putukas... või..“

„Või lendav elevant,“ ütles Azrael ja hakkas uuesti pööraselt itsitama.

„Ah, Azrael,“ naeratas Annika.“Kas me ei pidanud kuhugi midagi tegema minema?“

„Ahjaa, sorry, ma unustan vahel ära, et ma mingit stuffi tegema pean.“

„Vana, kas sa oled laksu all?“

„Eip, miks sa niih arvhad?“ ta hakkas uuesti naerma.

„Weirdo,“ pomises Annika ja hüppas Azraeli järel aknast välja. Korraks võis ta vanduda, et nägi Azraeli mantlihõlma vahel pudelit roosa joogiga.

--

Janek magas sügavalt. Ta uni oli rahutu ja ebameeldiv. Samal ajal vaatasid tema und kaks mustas riietuses taevaliku olevust.

„Ärata ta,“ käsutas üks teist. Mustajuukseline ingel ohkas ja ronis läbi avatud akna poisi tuppa.

„Hei, kullake.. Aeg on ärgata..“ sosistas Annika õrnalt poisi kõrva. Vastuseks kõlas vaid mõmin ja neiu raputas poissi õrnalt.“Jani, äratus!“

Lõpuks avas poiss silmad. Tema üllatus oli suur, kui nägi enda voodi kõrval tüdrukut, keda oli kord varem kuuvalguses näinud.. Ja korra oma käte vahel.

„See on üks uni, eks ole?“ porises ta pahaselt.“Nii et kobi aga siia, minu kõrvale. Ma tahan magada.“ kamandas ta Annikat ja haaras neiu käest kinni.

„Ei, Jani. Me ei saa magada. Meil on tegemist.“

„Aga pärast?“

„Vaatab. Lase nüüd lahti. Mul on valus.“

--

Pimedas ruumis võis kuulda kahe südame tuksumist. Sissehingatav hapnik oli läppunud ning kuulda võis vee solinat.

Janek liikus kobamisi mööda seinaäärset teed. Tema ees kõndis tüdruk, selja taga oli aga Surmaingel isiklikult. Ta kartis.

Kaugemalt paistis valgus. Poiss naeratas virilalt, kuid jätkas kõndimist, teades, et pääseteed ei ole. Valgusesse jõudes varjas ta oma rõõmu tõsiduse maski taha. Teda ei oodanud surm. Juba see pidi teda rõõmustama, ehkki see kõik oli ju vaid unenägu.

Annika tundis koha ära. See oli sama ruum, kus ta Azraeli kohustused üle oli võtnud.

„See teeb ainult natukene haiget,“ sõnas Azrael ja neiu vaatas poissi, kes Surmaingli käeviipe peale valust kägarasse tõmbus.

„Ma olen harjunud öö varjudega, Annu. Need on muutunud illusiooniks, pildiks kahe reaalsuse vahel.“

„Ära aja lora, Jani! Kuidas sa see sild saaksid olla?“

„Ma ei tea miks või kuidas.. Aga ma näen unenägusid, mis tunduvad nii reaalsed. Nagu ma ise oleks seal.“

„Tobu, kõik näevad selliseid unenägusid, kui vaja.“

„Ei, sa ei saa aru, Annu.“

„Ei saa tõesti.“ Vaikus. „Aga ma ar.. Hoolin sinust ikka sama palju.“

„Annika.“ pomises Jani teistele kuuldamatult.“Ma armastan sind, Annika.. Sinu nimel, sinu pärast.. pean.. elama.“ Kogu oma jõudu kokku võttes ajas ta selja sirgu, üritades naeratada. Kaks süsimusta tiiba laotusid ta seljal laiali.

Annika ahhetas poisi julguse üle. Niimoodi seistes nägi Janek välja nagu Inglite ingel ja saatus ise. Pühas auvalguses näis ta ohtlik.

Siis see sära kustus. Peeglite vahel seisis lihtsalt üks tavaline poiss. Poiss tiibadega.

Annika naeratas nukralt. Ta oleks tahtnud seda poissi armastada. Aga ta ei saanud. See poiss oli omaette klass. Ilus ja ahvatlev, ohtlik ja kättesaadamatu.

Neiu pööras selja ja pistis jooksma. Käega vahetevahel pisaraid pühkides, jooksis ta oma kodu poole. Ta tahtis nutta. Magada. Vabaks saada. Ta ei tahtnud olla ingel. Ta ei tahtnud midagi. Ta tahtis olla lihtsalt tema ise.

Telefon ta taskus lõi vibreerima. Helistajaks näitas Janit. Annika varjas oma nukra naeratuse ja võttis kõne vastu.

Mida ta ei oodanud, oli aga see, mida poiss talle ütles.

„Me peame kohtuma. Kohe praegu.“

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!