Angels [Chapter 4 ? ] (6)

4.Pudelitäis koolimasendust. Serveerida külmalt ja kristallkingakeses. Kõik muinasjutud ei leia õnneliku lõppu. Suhkur võib põhjustada hüperaktiivsust ja roosat masendust, kõrvalmõjude esinemisel oodake nende lahtumiseni.

Oktoober saabus üllatavalt kiiresti. September, mis oli möödunud justkui unelmas olles, oli asendunud päikseliste oktoobriilmade ja värviliste lehtedega. Augustikuus alanud juhtum oli Annika ära hirmutanud ja ta ei suhelnud enam. Jani saadetud sõnumid ei saanud enam vastuseid ja telefonikõned olid juba minevikku hääbunud. Gabriel oli kadunud. Annika tahtis vastuseid, kuid neid ei olnud kusagilt võtta. Korraks mõtles ta oma enesetapukatsele. See oli kõiges süüdi. Poleks ta üritanud, ei oleks ta praegu sellises olukorras. Võib-olla ta vastaks Jani kõnedele, äkki saaks ta isegi poisile naeratades sõnumeerida?

Kandik langes potsatades laua peale. Annika põrnitses toitu kahtlevalt ja kui oli istet võtnud, kulus tal minut või kaks, et kahvel sõrmede vahele suruda ja makaronide sisse suruda. Ent selle asemel, et nüüd keerukujuga vedel tükk enda suu juurde tõsta, lükkas ta selle eemale ning võttis kahvli otsa järgmise.

Tema ette langes punane kandik ja neiu tõstis pilgu, et näha, kes oli otsustanud temaga lauas ühineda. „Head isu,“ pomises tundmatu vaikselt ja võttis- istet. Annika silmitses teda hetke, kuid talle ei vaadanud vastu mitte midagi muud, kui vaid üks punane juuksepahmakas, tüdruku nägu oli langetatud.

„Minu nimi on Me,“ sõnas punapea mõne hetke pärast.“Sinu nimi on Annika, eks ole?“ Tema silmad olid suunatud Annika koti peale, kuhu oli neiu kleepinud Jani saadetud sildi, mis oli kaunistatud lillede ja liblikatega, mis moodustasid tema nime.

„Ma arvan, et sa peaksid sööma. Su masendused ei ole eriti toredad kõrvalt jälgida. Ausõna.“ Me hääl kasvas veidi, kuid jäi siiski nii vaikseks, et Annika sai aru, et tüdruk rääkis temaga.“Sul on kogu elu ees. Sul pole midagi kaotada. Sul on nii palju võimalusi.“

Me tõusis ja Annika sai esimese vaate tema näole, üle mille jooksis joonekujuline arm, mis jagas näo kaheks. Neiu sinised silmad kiirgasid aga sellegipoolest rõõmu ja sära, ehkki Annika märkas ka õrna kurbusevinet.

Tema pilgu püüdsid jälle makaronid. Ta tõstis kahvli suu juurde, et mõned põske pista, kuid samal hetkel helises kell. Kahvel langes kolksatusega taldrikule ja Annika tõusis, et see ära viia. Tal polnud tuju tundidesse minna. Jalad viisid teda kuhu nad tahtsid. Kooliuksest välja ja eemale, pargi poole.

Keset alleeäärt oli vana pink. Selle roheline värv oli maha kulunud, kuid sügisesed puuoksad kaardusid oma värviliste lehtedega selle kohale ja katsid kõik miinused. Koolikott langes Annika õlalt pingile ning ta ise vajus selle kõrvale istuma.

Peaaegu iga öö oli ta muutunud ingliks. Peaaegu iga öö oli ta nutnud ja kisendanud, kirjutanud nimesid ja juhatanud hingi.. Ning kogu selle aja sees oli ta otsinud märki kellegist teisest. Kellegist.. Temasugusest. Ta otsis kedagi, kes oleks samuti mõnda inglit asendamas. Kedagi, kes mõistaks tema valu ja pisaraid, tema igatsust.

Päev päevalt mõtles ta Janile. Mida ta teeks siis kui peaks ühel ööl juhatama teed Jani hingele? Ja ta ei saaks sellest aru, kuna pole poissi kunagi näinud? Nende tutvus oli telefonikõnedest alguse saanud. Suvaline number, suvaline inimene.. Ja sellest oligi saanud nende sõprus alguse. Sõprus ja.. Ja armastus.

Annika ei olnud kindel kui väga ta Janit armastas. Ta isegi ei teadnud, kas Jani on poisi päris nimi. Kas too on reaalne. See oli nagu unelm. Piisavalt lähedal, et näha. Liiga kaugel, et seda puudutada.

Kui masenduse saaks panna pudelisse, saaks see pudel täis magusat mõdu. See oleks magus, täis suhkrut ja allaneelatud pisaraid. See koosnekski neist – pisaratest, mis jäävad kuhugi südame ja silmade vahele. Ja see jook oleks kui mürk. See voolaks otse läbi su veenide su südame poole. Ja südamest vuliseksid need joad ajuni, mis karjatades saadaks edasi impulsi. Edasi. Edasi. Edasi. Süda lõhkeks valust. Aga see jook ei väheneks. Pudel oleks seda täis. Seda magusat mürki. Pisaraid. Suhkurt. Masendust.

Annika silme ees klaasistus pilt maiustustepoest. Klaasvitriini taga olid pulgakommid, nätsud, šokolaad. Aga tal ei olnud mingit isu. Oli vaid.. Tühjus. Need värvid seal klaasi taga olid tuimad. Üksluised. Igavad.

Tüdruk võttis taskust igapäevaseks saanud liigutusega välja kõrvaklapid ning asus muusikat kuulama. Ei midagi uut. Vanad klassikud, keda ta juba pikemat aega oli armastanud kuulata. Nüüd olid need helid sulanud kokku üheks igavaks massiks.

Masendav.

Lühikeste sammudega asus Annika teele kodu poole. Tunnid olid läbi, seda väitis vähemalt tunniplaan, aga ega tüdruk ka sellest suuremat ei hoolinud, kui ta vahele oleks jäänud. Elu läheb edasi. See ei sure välja. Ega sisse. See lihtsalt on ja jääb, hoolimata sellest, mida tema tahab ja mida tegema peab.

Tõsi küll, nentis ta olukorra irooniat. Elu alustamiseks on vaja kirjutada nimi. Surm tuleb ise järele.

Kohati ta leidis end mõtlemast, milline on surm. On see mees vikatiga, kes sulle järgi tuleb oma mustas keebis? Või on ta nagu lind? Või hiilib hoopis ligi nagu vari ja mähib su endasse ja sa ei saagi aru, et sa oled surnud enne kui sa kohtud surmaingliga?

Annika ei teadnud. Uudishimu näris teda, kuid tal polnud olnud julgust seda küsida. Ei üheltki ellujäänult ega üheltki surnult. Ta nägi iga päev inimesi, kes piinlesid ja kes pääsesid. Mõnikord nägi ta inimest mitu korda, kord päeval, elusana, seejärel öösel, hingena. Ta käis haiglas vabatahtlikuna abis, arstid teadsid teda juba nimepidi.

„Annu!“ hüüdis keegi tema selja tagant ning tüdruk oigas, langetades pea. Hüüdjaks oli Janar, suitsetaja ja alkohoolik, üks väheseid Annu tuttavate seas. Nad rääkisid harva, siiski ilmast ja muust, koolist.

„Noo, Janar?“ venitas Annika näole naeratust manades. Janar peatus hingeldades ning ulatas tüdrukule siis ühe paberi:“Mõtlesin, et see võiks sind huvitada.“

Neiu naeratus hääbus. Paberi peal oli foto. Temast. Ta oli teadvuseta kellegi poisi käte vahel. Ta mäletas seda soojust..

See oli see päev, kui ta end tappa üritas.

„Kust sa selle said?“ päris ta, ignoreerides Janari küsimusi selle kohta, mis tal arus oli või miks ta seda tegi.

„Janeki käest. Tead küll, minu venna. Tema on siin pildil. Tema on see poiss.“

„Eff off!“ hüüatas Annika ning pistis pildi kotti. „Kuule, ma pean nüüd minema.. Ja palun, teeme nii, et sa ei levita neid pilte enam, eks ole? Ma ei taha, et mu ema neid näeks ega midagi. I'm too young to cry, eks ole? Ma pean nüüd minema. Tead küll, trenn ja muusika.. Ja ma lubasin ühega kokku saada. Tsau!“ Ta kiirustas minema, süda meeleheitlikult sees peksmas. Ta teadis, et Janaril on linn tuttavaid täis. Ta teadis, et kui ta ei kohtu kellegagi ja läheb koju, saab Janar sellest teada. See oli ummik. Lõpp.

Sel hetkel torkas talle pähe mõte. Me. Tolle number oli tal telefonis olemas. Ja olles aus, tundis ta, et tahab kellegagi rääkida. Keegi pidi ju teda mõistma! Ja kui üldse leidub keegi selline, oli see Me. Too tüdruk oli palju läbi elanud, teadis Annika juttudest, mis Me ümber kui ämblikuvõrk kogunenud olid.

H'hopsti, Annika olen. Ega sa ei viitsiks kahekümne minuti pärast sõõrikutes kokku saada? Hugz, -A

Minuti pärast saabus vastus, lubades, et Me ootab teda seal. Annika hingas kergendunult. Seekord oli ta pääsenud, kuid kui kauaks? Mida ta täpselt Me'le räägib? Usaldab ta üldse teda nii palju?

„#!?!#,“ porises ta lõpuks, hakates tasapisi kohviku poole liikuma. Me ootas teda juba seal ees ning äkitselt taipas Annika, et sellest oligi tal puudust. Sõbrast, kes hooliks. Tõsi küll, tal oli Jani, kuid ta polnud poisiga juba mitu nädalat rääkinud. Ja ta ise ei julgenud helistada, kartes, et poiss on tema peale pahane.

„Hei,“ tervitas Annika Me'd sõbralikult. Me noogutas rahulikult. Nad ostsid mõlemad endale tassi teed ja võtsid istet. Järgmise kahe tunni jooksul valas brünett kogu oma südame välja, Me ainult kuulas. Fakt, et Annu väitis, et muutub igal öösel ingliks, ei häirinud teda ja ta ei hakanud väitma, et see on vale. Ainus, mida ta tegi, oli see, et võttis rahulikult pakist suitsu ja süütas selle. Ta ei pakkunud seda oma uuele sõbrale, teades, et too keeldub. Pealegi oli Annu alaealine, kuid ega tedagi polnud häirinud see, kui ta ei tohtinud suitsetada.. Ta oli seda siiski teinud.

„Njah, ega ma isegi ei teaks mida sellises olukorras teha. Ma oleks ka masendunud,“ puhus Me välja suitsupahvaka. „See võib su lõpuks hulluks ajada, kas tead? See üksiolek ja varjamine. Sa tegid õigesti, et sellest rääkisid.“

„Aitäh,“ sõnas neiu, tundes, kuidas ta südames veidi kergem hakkas. Kui rõõmu jagamine suurendas seda, siis mure jagamine kahandas seda. See oli kuidagi veider. Üks pluss üks oli alati kaks. Kuidas siis ühel korral sai vastuseks tulla üksteist?

Annika naeratas. Ta rüüpas sõõmu nüüdseks jahtunud teed ja langetas siis pilgu. See polnud lihtne, rääkimine, aga see tuli loomulikult. Nagu oleks ta sisimas teadnud, et võib Me'd usaldada. Me toetas teda, isegi siis, kui ta ei uskunud poolt sellest jutust.

„Ma kardan, et mul on aeg minna. Mul on saalis aeg kinni pandud. Sa võid ka tulla, kui tahad. See on ainus koht, kus ma saan klaverit mängida. See on minu pill. Ma kuulsin, et sa mängid seda ka?“ Annika noogutas vastuseks. Sellest innustust saanud, jätkas Me:„Igatahes, ma kasutan seda aega laulmiseks, kodus ei saa, seal on liiga palju häirivaid asju. Näiteks telekas..“

„Ja arvuti,“ naeratas tüdruk, avastades, et pole nii ammu oma asjadega tegelenud.“Kuule, ma arvan, et ma tulen mõni teine kord, Siis kui rohkem aega on või nii, mul tuli praegu meelde, et ma ei ole vähemalt sada aastat oma meile lugenud, seal on kindlasti midagi huvitavat. Näeme!“

Ta kallistas Me'd ning ruttas siis oma teed mööda kodu poole. Kõik läheb paremini, lubas ta endale, ainult paremini.

Aga asjad ei läinud paremini. Päevad vaheldusid ööga, õhtust sai peagi hommik. Annika elas endiselt omas maailmas, ajades taga mälestusi ja juhatades hingi. Kõik tundus olevat korras. Aga ta näol oli endiselt see nukker ilme ja iga päevaga muutus ta aina väsinumaks. Tiivad tekkisid varem ja kadusid hiljem, aeg-ajalt ta kartis, et ta ei muutugi tagasi inimeseks.

Kõik muutus. Ühel hetkel taipas ta, et tema masendus on pandud pudelisse.

Ja see pudelitäis koolimasendust oli sealsamas, kõigest mõne tänava kaugusel tema kodust. See vedeles rentslis roosa ja magusana. See oli vastikult magus.

Ja möödakõndijad virutasid sellele jalaga. Masendus lendas. Kaugele. Ära. Nagu seda polekski kunagi olnud. Asemele tungis igatsus. Ta tahtis mineviku tagasi.

Aga ajal on omad reeglid. Ta ei allu sulle. Ta vaid mängib sinuga.

Autori kommentaar »