Mälestuseks. (3)

Taevas tormiks ettevalmistusi teeb,
et viia kaasa sinu hing,
ei suuda tõde uskuda mu meel,
ent valust siiski tuikab minu rind.

Ei taha süüa, und ei saa,
su näole otsa vaatan kogu aeg.
Külm on tuul & jäätund maa,
& naeru kaja asemel on vaev.

Ütleks keegi, miks sa tegid nii?
Miks? Mu sisemust see sööb.
Miks? Kui oleks saanud teisiti,
MIKS SU SÜDA ENAM EAL EI LÖÖ?!

Ma kisendan & karjun, kuni kukun,
jäätükkidest saab paljas illusioon,
mille sisse vaadates ma upun,
& sinu mälestuseks toosti joon.

Surm röövis meilt su ihu, hinge,
see kõik, mis tahtsid, haiget teeb nüüd see.
Ja ühes asjas olen siiski kindel,
musta rongana siin lendad veel.

Autori kommentaar »