Nähtamatu Illusioon [Chapter 12 - VIIMANE] (5)

Lõpuks kirjutasin ma selle..

Surm.

Ta nägi väsinud välja. Lebades sellel üksikul haiglavoodil avatud silmadega, teadis ta, et tal pole enam kaua elada jäänud.

Voodi ääres istus poiss. Elaonor ei suutnud meenutada ta nime, kuid teadis oma armastust tema vastu. Vähk oma kurnava toimega oli röövinud temalt kõik. See, et ta nüüd seal lebas, oli kõik selle vastiku haiguse süü! Ta oleks võinud elada rahulikult oma elu, kui seda haigust poleks olnud!

Aga ta ei suutnud seda vihata. Elu ja surm on ühe ja sama asja kaks erinevat otsa. Tal oli olnud ilus elu ja.. Ükskõik, millise klišeena see ka ei tundunud, viimased nädalad olid olnud ühed parimad. Ta ei oleks mitte mingil juhul tahtnud neid ära vahetada. Ta ju.. Ta ju armastas seda poissi..

Vihma krabin aknaklaasil tõmbas neiu tähelepanu endale. Taevas nuttis. Ka Elaonor ooleks tahtnud nutta, mõeldes, mis saab edasi. Ta ei oleks nutnud enda pärast, oh ei! Ta oli surma juba kaua ette kujutanud, loonud salajas illusioone sellest, missugune on teispoolsus. Kas on olemas taevas ja põrgu? Või on olemas lihtsalt üks koht, kus nad kõik kunagi kokku saavad, maailmalõpu kohvik? Kas ta jõuab "õnnelikele jahimaadele," või hoopis Nirvanasse?

Või ta lihtsalt kaob?

Viimast kartis ta eriti. Ta ei suutnud kuidagi leppida, et ühel hetkel teda l i h t s a l t e i o l e. Tõsi küll - kui ta kaotaks oma eksistentsi igal võimalikul moel, lagunedes elu algosakesteks, oleks ehk veel paremgi. Ta ei peaks mõtlema sellele, mis saab edasi siis, kui ta surnud on. Kuidas teised ilma temata hakkama saavad.

Nukker naeratusevine libises üle Elaonori näo. Ta heitis viimase pilgu poisile oma kõrval ja sulges siis silmad. Võttes kokku oma viimase jõu, pigistas ta hüvastijätuks kätt, mis tema oma hoidis.

Siis lahkus elu tema kehast.

---

Igale inimesele antakse tema surmas valida. Nende hing läheb taaskasutusse, mingil moel ei sure nad kunagi. Tavaliselt valivad lahkunud "kustutamise," mis on lihtsaim viis mälestuste kaotamiseks. Täpselt sel hetkel, kui nad sisenevad väravast, mis otsustav nende saatuse, kustub nende mälu vähemalt osaliselt. Jääb mulje nagu nad elaksid esimest korda. Mõnel juhul see ebaõnnestub ja surnud võtavad oma mälestused järgmisesse ellu kaasa, aga see on midagi, mille parandab aeg.

Surija viimasele soovile ei tohi vastu vaielda. Muidu kummitab ta sind edasi, igavesti. Ta ei saa rahu. See on lõpetamata tegevus.

Elaonor soovis ainult üht: tungida läbi sellest nähtamatust illusioonist, mis on sillaks kahe maailma, elu ja surma vahel. Ta tegi seda enese teadmata. Surm röövis ta kaastundest.

Elaonor oli tundnud valu.

---

Sadu lakkas. Pilved lahkusid vastumeelselt suure kuu eest, kes valvas Elaonori keha sel viimasel ööl. Kuukiired valgustasid ta kahvatut nägu ja juukseid.

Surm oli vajutanud oma pitseri.