Teema: Luule / Riimuv

Prelüüd. (0)

Korraks ristusid me teed,
ent ainult mina ristteel seisan veel.
Mu käte vahel leinapaju oks,
mul seda kaotada on oht.
Vihm voolab mööda kaela sisse mantlikraest,
ei seda haava paranda ka aeg,
sa murdsid oksa, mida püüdsin püüda,
sind ootan nüüd, su poole hüüan.
Meie kõigi jaoks on taevas täht,
su oma vaatan, pole seda näht,
see kustus kaua aega tagasi,
siis oli öö ja mina magasin..
Mu ootamine mõttetu, sest sa ei tule,
siiski loodan; leian lõpu tules,
on peagi suvi, päike minu tapab,
tuul muudab põrmuks; kuu mu matab.

Teavita ebasobivast sissekandest!