Eesti eest! (5)

Jätsin naisega hüvasti. Ta embas mind kaua ning soovis, et ma vastu peaksin. Ta nuttis. Pidin ise samuti vaeva nägema, et pisaraid tagasi hoida. Tõmbasin saapad jalga ja lihtsalt läksin. Teadmata, kas ma üldse kunagi tagasi tulen. Kuid oma riigi eest võitleb iga õige Eesti mees. Isegi siis, kui kaalul on elu.
Kui ma kohale jõudsin, siis olid kõik juba minekuvalmis. Laadisime relvad ja hakkasime astuma. Varjusime ühe jõe kaldale. Kaugusest oli juba venelasi näha. Me ei lasknud veel. Me ootasime, kuni nad lähemale jõuavad. Aga siis juhtus saatuslik viga. Ants vajutas päästikule ja meie asukoht oli reedetud. Meie näod tõmbusid kaameks ja me andsime jalgadele valu. Ainult Ants jäi paigale ning ei liigutanud sõrmegi. Ma jooksin tagasi ning tõmbasin teda endaga kaasa, kuid ta ei liigutanud ikka veel. Ma pidin lahkuma, kui tahtsin ellu jääda. Nukralt eemaldusin ma Antsust ning jooksin nii, kuidas jalad võtsid. Teised olid varjunud läheduses asuvate lossivaremete taha. Teatasin, mis Antsuga oli juhtunud. Et ta viidi kaasa. Teised tahtsid põgeneda nii kaugele, kui nad vähegi suudavad, kuid mina sellega ei nõustunud. Oma parima sõbra nimel olen ma kõigeks võimeline. Jakob otsustas minuga tulla. Kahjuks oli ta ka ainuke. Just, kui olime teistega hüvasti jätnud ja tahtsime oma teed minna, otsustas ka Kaspar meiega kaasa tulla. Kolmekesi sammusime me kaks päeva järjest vaenlase jälgedes, kuni jõud meis otsa lõppes. Jäime lumme lamama oodates abi. Me kõik mõistsime, et Antsu päästmine käib meile üle jõu. Kuid me pidime ta siiski päästma.
Äkki kuulsime lähenemas mootorimüra. See ei olnud auto, vaid helikopter. Me ronisime sekundiga püsti ja jooksime nii kiiresti, kui meist keegi polnud enne jooksnud. Kuid mets oli sinna varjumiseks liiga kaugel ja meil ei olnud varjumiseks ühtki kohta. Helikopter maandus lagendikul ja sealt väljusid sõdurid. Kuulsime eesti keelt ja peatusime. Veidi kartes liikusime me helikopteri poole. Nad jutustasid, kuidas meie kaaslased olid meist teadanud ja nad saadeti meile kohe appi. Kaks meest soovisid meile edu ja läksid helikopterisse tagasi. Varsti lendas helikopter minema ja me jäime seitsmekesi lagendikule.
Liikusime edasi. Mida lähemale me venelastele jõudsime, seda rohkem me kartsime. Kui olime juba päris sügavas metsas, nägime kedagi liikumas. Hüppasime kõik korraga pikali ja jäime varitsema. Kui ta jälle meie silmapiiri jõudis, taipasime, kes ta on. Langetasime relvad ja astusime ta juurde. Ta rääkis, kuidas ta ema juurest põgenes, et samuti Eesti eest võidelda. Seitsme aasta vanune poiss on küll sõja jaoks liiga noor, kuid maha me teda jätta ei saanud. See oleks tema jaoks ohtlik olnud. Me olime ka juba liiga kaugel ja tagasi minemine oleks tähendanud Antsu jaoks surma.
Õhtu saabudes varjusime me telkidesse. Surusin silmad kinni ja mõtlesin oma naisele. Võib-olla ei näe ma teda enam mitte kunagi. Ma ei suutnud magama jääda. Teised ka ei suutnud. Nii otsustasimegi edasi liikuda. Mida kiiremini kohale jõuame, seda parem on. Järsku kõlas kuulipauk ja Jaan langes pikali. Meid oli avastatud. Jaan pomises veel, et ütleksime ta naisele, kuidas ta teda armastas. Lubasime edasi öelda. Varsti Jaani süda enam ei löönud. Nüüd pidime eriti ettevaatlikult edasi liikuma. Kartsime, et iga sekund võib keegi meist pihta saada.
Ja juba oligi käes hommik. Olime juba metsast välja pääsenud, kuid täiesti lagendikul me ka ei olnud. Ööga oli sadanud maha kõvasti lund ja liikumine oli üsnagi raske. Sumpasime paksus lumes mitu tundi, kuni lõpuks jõudsimegi kohale. Ümber venelaste sõjabaasi siblis palju mehi, püss õlal. Tundus võimatu neist mööda saada, kuid tagasipöördumine poleks olnud mõistlik. Kuid siis tuli poisil hea idee. Ta jooksis kiiresti baasi juurde ja teatas venelastele, et eestlased tulevad. Kõik venelased tormasid riburadapidi lõunasse, sel ajal, kui meie teiselt poolt baasi hiilisime. Aga oleksime pidanud enne kontrollima, et kõik on baasist lahkunud. Kohe, kui Jakob ukse avas, siis sihtis teda püstoliga mees. Ta vajutas päästikule ning Jakob langes pikali. Ma ei suutnud midagi enam mõelda. Jooksin tulistajale otsa ning tõukasin ta pikali. Haarasin talt relva ja sihtisin teda otse pähe. Ma ei suutnud teda tulistada. Ma polnud kunagi inimest tulistanud, kuigi pakkusin ennast vabatahtlikult sõduriks. Virutasin talle jalaga tugeva hoobi vastu pead ja ta kaotas teadvuse. Jakobi jaoks oli aga aeg juba ümber. Ta oli meie seast lahkunud. Nüüd oli meie missiooniks päästa Ants. Jooksime üksteise järel baasi ja hakkasime Antsu otsima. Marek jäi seda vahti valvama, kelle ma uimaseks lõin.
Otsisime veel paar tundi, kuid Antsu kusagilt ei leidnud. Baas oli suur kah. Lõpuks suutis Marek vahist välja pitsitada, kus vangikongid asuvad. Jõudsime kohale ning leidsime magava Antsu. Kuid olime unustanud, et kui Ants on kongis, siis on kongil ka lukk. Kiirustasime kohe vahi juurde, kuid meile avanes õõvastav vaatepilt. Marek lamas pikali maas ning vaht andis venelastele aru, kuhu me olime läinud. Teised varjusid sahvrisse ning kutsusid ka mind kaasa, kuid mina jäin Antsu juurde ja üritasin teda päästa. Kuid kuulsin kellegi samme ning ronisin kärmelt ühte kongi. Tuldi, tiriti Ants kongist välja ja ei läinud hetkegi, kui ta juba verisena maas lamas. Ma nägin seda oma silmaga pealt, kuid ei suutnud mitte midagi teha. Just, kui Antsu tapnud mees mulle selja pööras, hüppasin ma talle selga ning virutasin talle noa kõhtu. Ma suutsin seda. Lõpuks suutsin ma tappa. Mu sisse valgus tunne, et olin millegi heaga hakkama saanud. Kuid siis liikus mu pilk taas Antsule ja uhkus muutus mu kehas kurbuseks. Jäin sinna lamama, kuni paar tundi hiljem Kaspar mu leidis. Ta rääkis, kuidas venelased olid sahvrisse pääsenud ning tema sai ainukesena akna kaudu põgenema.
Paar tundi hiljem sumpasime me higistena paksus lumes. Just, kui hakkasime metsast välja jõudma, nägime me kedagi. Arvasin juba, et nüüd suren ma küll ära ja ei viitsinud isegi pikali visata ja relvaga sihtida. Õnneks ei olnudki seda vaja teha, sest raagus tamme tagant tuli välja sama poiss, keda me enne olime kohanud ja kes meid baasi sisse aitas. See andis mulle jõudu, et nägin kedagi, kes oli samuti pääsenud.
Ja mõne päeva pärast olimegi oma soojades kodudes, soojade kaminate ees ja oma armastatud inimeste juures. Mis saab ikka olla parem, kui olla kodus pärast sõjas veedetud nädalat, juua rohelist teed ja sõpradega juttu puhuda.