Igavesti ja alati. (6)

Oli lõbus õhtu Tallinnas. Inimesed tantsisid ning pidutsesid. Kellegil polnud põhjust kurvastada või halbu mõtteid mõelda. Õhus oli tunda nii rõõmu kui ka armastust.
Kuid see lõppes ruttu, kui täpselt pidutsejate keskele langes üks nool. Nool kirjaga.
Kõik olid suures hämmelduses ning ei osanud midagi teha. Peale ühe pika habemega vanamehe, kes astus noolele lähemale ning võttis selle küljes oleva kirja.
Ta luges selle kirja läbi ning kohkus hirmsasti. Paber langes maha ning vanamees kõndis paar sammu tahapoole.
"Ma teadsin, et see nii läheb," sosistas ta.
Prouake tema kõrval olev oli vanameest kuulnud ning küsis sõbralikult: "Misasi läheb kuidas?"
Habemik vaatas naise poole ning jäi teda pikalt silmitsema.
"Nooh? Räägi, räägi," õhutas proua teda rääkima.
Vanamees oli veel pikkaaega vait, kuid lõpuks tuli ta suult üksainus sõna: "Sõda. Nad tulevad ja võtavad meie maa üle."

--------------------------------------------

Helen riputas puhast pesu nöörile, kui keegi ta seljatagant tuli ümbert kinni võttis.
Helen võpatas ning püüras end kiirelt ümber. Kuid nähes, kes talt ümbert oli võtnud, naeratas ta soojalt.
"Erkki," sosistas ta.
Noormees tema vastas naeratas samuti.
"Tere Helen," ütles ta armsalt.
Järgnes pikk suudlus.
Veidikese aja pärast lasi Erkki end lahti ning taganes veidike. "Ma tõin sulle midagi," ütles ta ning võttis oma seljatagnt ühe väikese ise korjatud lilledest tehtud kimbu.
Helen pani oma käe suu ette. "See on imeilus," sosistas ta, võttis kimbu vastu ning kallistas Erkkit.
Nad eemaldusid jällegi teineteisest ning naeratasid üksteisele. Kuid Erkki naeratus kustus peagi. Ta muutus veidike morniks.
"Mis viga?" küsis Helen noormehelt murelikult.
Erkki vaatas maha, nagu otsides sealt vastust tüdruku küsimusele. "Ma.. ma tulen linnast," alustas ta, kuid jäi siis vait.
Tüdruk astus sammukese poisile lähemale. "Ja?"
"Ja..." Erkki kõhkles veidike enne, kui jätkas. "Sealt ei tule häid uudiseid."
Helen vaatas üllatunult poisile otsa. "Mismõttes?" küsis ta, "mis juhtunud on?"
Erkki otsis ikkaveel õigeid sõnu, kuidas tüdrukule selgitada. Kuid kui ta aru oli saanud, et seda kuidagi lihtsustada ei saa, otsustas ta otse välja öelda. "Eile õhtul oli langenud üks nool koos kirjaga Tallinnasse. Kirjas oli seisnud, et..."
Helena oli hirmul. "Et... ?"
Poiss ohkas ning vaatas tüdrukule sügavalt silma. "Et sakslased plaanivad meid rüüstama tulla. Et meil ei ole enam pääsu olla."
Helen kohkus väga ära ning ta vajus pikali. Ta silmast hakkas paistma pisaraid.
"Et meil ei ole enam pääsu?" sosistas ta.
Erkki kiirustas tüdruku juurde ning võttis talt ümber kinni. "See ei pruugi ju kindel olla. Nii oli lihtsalt kirjas. Ka meie, eestlased, oleme üsna tugevad ning võime nad tagasi lükata." Ka temal oli paar pisarat näha. "Me lihtsalt peame võitlema."
Helen vaatas noormehele otsa. "Meie? Ka.. Kas ka sina.. plaanid.. minna sõtta ning.. võidelda?"
Erkki pööras oma pea ära ning vaatas mujale, et vältida tüdruku pilku.
"Ma pean..," sosistas ta.
Tüdruk rabeles poisi embusest välja, tõusis püsti ning karjatas: "EI!"
Ka Erkki tõusis püsti ning vaatas maha. "Kord on lihtsalt selline. Ma pean oma kodumaa eest võitlema. Ma pean minema. Kasvõi sinu pärast." Viimase lause ajal vaatas ta tüdrukule silma.
"Minu pärast?" küsis ta ning pühkis oma pisaraid põskedelt.
"Muidugi. Et ka sina saaksid edasi rahus elada. Et sa ei peaks jääma sakslaste kätte."
Tüdruk neelatas. "Aga.. aga sina?"
Erkki oli segaduses. "Mis mina?"
"Mis sinust saab?"
Noormees vaatas maha. "Ma.. ei tea."
"Sa jääd ellu, eksole?"
Poiss ohkas. "Ma ei tea."
Heleni silmist tulid järjekordsed pisarad. Ta kiirustas poisi juurde ning kallistas teda tugevalt. "Sa ei tohi mind jätta," lausus ta kindlameelselt.
"Oh, Helen," ütles ta ning kallistas vastu.


Oli järjekordne õhtu ning mitte keegi ei olnud enam heas tujus. Kõikide mõtetes olid ainult see, et sakslased tulevad peagi. Ei lõbutsetud ega tantsitud enam. Lihtsalt istuti ning räägiti vaikselt üksteisega.
Järsku tuli nende poole kiire jooksuga üks noor poiss karjudes sõna "appi".
Inimesed hakkasid poisile vastu minema ning küsiti, mis juhtunud oli.
"Nad tulid! Nad on siin!" hüüdis poiss hingeldades.
Igaltpoolt kostus hirmunud sumin.
"Kus sa seda tead, poiss?" küsis üks vanemat sorti meesterahvas.
"Nad tapsid mu isa," nuuksus poiss vastuseks.
"Kus sa tead, et need just sakslased olid?"
"Ma nägin nende lippu."
"Kust sa tead, milline saksamaa lipp on?"
"Isa õpetas."
"Mis lipu värvid siis olid?"
"Must, punane, kollane."
Igaltpoolt oli kuulda ahhetamist.
Vanamees vaatas poisile silma. "Kas sa oled täiesti kindel?"
Poiss noogutas. "Jah."


Tütreke, miks sa nii mõtlik ja kurb oled?" päris Heleni ema Virve.
"Sakslaste pärast, kelle muu," vastas Helen ning ohkas.
Virve istus Heleni kõrvale ning võttis talt ümbert kinni.
"Ära sina sellepärast muretse. Küll kõik korda saab."
"Minuga võib-olla tõesti, aga Erkki..." Tüdruku silmist tuli üks pisar.
Naine ohkas ning vaatas maha. "See on tema kohustuseks. Ta on täisealine mees."
"Seda küll, aga ta alles sai ju selleks. Ta on ainult 19. Võiks olla vähemalt see reegliks, et alla kahekümne ei tohi sõtta saata."
Heleni ema ohkas jälle. "Kas sa tead ka, kui palju naised kodus praegu nukrutsevad samuti, et nende mehed peavad sõtta minema? Ka üle kahekümne olevate meeste naised. Ka nemad soovivad, et mehed ei peaks minema. Kuid nii peab. Nad peavad Eesti eest võitlema."
Helen vaatas oma emale otsa. "Aga võitluskunst? Mis siis, kui Erkki ei oskaks võidelda?"
Virve paitas tüdruku pead. "Aga ta oskab. Pea et kõik mehed siin oskavad võidelda."
Helen pööras oma pilgu emalt ära.
"Ma lihtsalt ei taha Erkkit kaotada," sosistas ta, "ma armastan teda."
"Ma tean, kullake. Ka mina armastasin sinu isa, kuid ka tema suri. Vähemalt suri ta Eesti eest ning see oleks igaühele väga suur tunnustus oma elus."
Neiu vaatas emale lootusrikkalt otsa. "Aga ta võib ju ka ellu jääda. Päris mitmed on ka ellu jäänud!"
Virve naeratas tütrele. "Võib." Ta paitas tüdruku pead uuesti. "Jää nüüd magama, kullake. Homme on jälle uus päev."
Helen toeatas oma pea ema õlale ning sulges silmad.
Ta ei suutnud veel niipea magama jääda, sest ta peas keerlesid liiga palju mõtteid. Mis saab siis, kui Erkki ei pääse sealt eluga? Mida ta oma eluga peale hakkaks? Millal need sakslased üldse tulla kavatsevad? Kas ta jõuab selleks ajaks end ette valmistada?
Lõpuks suutis tüdruk siiski uinuda, kuid ta öö tuli liiga paljute unenägudega. Ning need ei olnud sugugi meeldivad.


"Helen, Helen. Ärka üles. Ruttu."
Helen hõõrus silmi ning vaatas uimaselt ringi. "Mis toimub?" küsis ta uniselt.
"Tõuse ruttu üles. Nad on siin. Sakslased on siin."
Nagu nõiaväel oli Helen kohe püsti. Ta otsis kiiresti oma riided üles, mis talt vahepeal oli seljast tiritud, ning pani need kiiresti selga.
"Mis me tegema nüüd peame? MIs nüüd saab?" küsis tüdruk, ise täiesti närvipundar olles.
"Rahu, tütreke, ainult rahu. Me peame lihtsalt varju minema ja ootama, kuni sõda lõppeb. Meie ei saa sinna midagi teha."
Helen vaatas maha. "Ma lähen ka sõtta."
Virve vaatas tütrele üllatunult otsa. "Mis jaburat juttu sa veel ajad?"
Tüdruk tõstis pea ja vaatas emale otsa. "See ei ole jaburus. Ma pean Eesti eest võitlema. Meie kõigi eest. Mitte põgenema."
"Aga tütreke..." Virve võttis oma tütrelt ümbert kinni.
"Ei!" karjus ta ning rabeles ema käest lahti. Ta avas ukse ning hakkas välja astuma, kuid ema peatas ta: "Oota."
Tütarlaps jäi seisma ning pööras end ümber. Virve käes oli suur ja ilus mõõks. Ta astus tütrele lähemale ning ulatas selle talle. "See kuulus su isale. Ma tahan, et sa seda kasutaksid."
Helen võttis selle imetlusega vastu. "See on imeilus," lausus ta vaikselt.
Virve naeratas talle. Kuid äkki meenus talle midagi. "Rüü," ütles ta vaikselt ning kadus teise tuppa.
Helen ei kuulnud oma ema ning ta vaatas naisele järgi. "Ema?" hüüdis ta.
Virve tuli tagasi, käes kiiver ning rüü. "Need küll ei pruugi sulle selga mahtuda, kuid kanna neid siiski. Vähemalt need võivad sind natukenegi aidata."
Helen vaatas rüüd ema käes ning naeratas talle. "Tänan sind."
Ta võttis rüü kätte ning pani need selga.
Rüü seljas kallistas ta veel oma ema hüvastijätuks. "Ma armastan sind, ema."
"Mina sind ka, tütreke. Olgu Jumal sinuga," ning tüdruk pistis jooksu suunaga välja.
Ta vaatas enda ümbert ringi. Igalpool lendasid vibunooled ja oli kuulda igasuguseid mõõkade kolksatusi. Sõda oli juba täies hoos. Emal oli õigus. Sakslased olid juba siin. Mitmed juba langesid surnult maha.
Helen tõmbas sügavalt õhku sisse ning jooksis otse suunas sakslastest sõdalate poole.
Temale tuli vastu esimene sõdalane, mõõks raevukalt ees ning valmis ründama. Jõudes Helenini, puikles tüdruk osavalt mööda ning tegi ühe mõõgahoobi otse südamesse. Tuli ka järgmine. Ka sellest sai tütarlaps jagu. Järgmine ja järgmine. Helen muudkui võitles.
Ta oli Erkkiga võitluskunsti harjutanud juba päris mitu päeva. Ta tegi seda niisama lõbu pärast, et olla koguaeg Erkki lähedal.
Erkki...
Temale mõeldes unustas tüdruk end täielikult ning sai tugeva mõõgahoobi. Õnneks oli see vaid kätte, niiet surma ta veel ei saanud. Hoop tõi ta aga tagasi reaalsesse Maailmasse ning ta jätkas sama usinasti võitlust.

Helen oli juba üsna tükk aega aina võidelnud ja võidelnud, niiet ta hakkas üsna ära väsima. Kuid äkitselt märkas ta ühte tuttavat kuju.
"Erkki!" hüüdis Helen ning tuttav kuju pööras end ümber. Ta vaatas tüdrukule suure üllatusega otsa. Poiss pööras end veel korraks, et tappa üks lähedale asunud sõdalane ning ta jooksis tüdruku juurde, et talle appi minna.
"Helen, mida sa teed siin?" küsis poiss hämmeldunult, samal ajal võideldes.
"Ma tulin sõtta," vastas tüdruk kindlameelselt ning osavalt vehkeldes.
"Kuid miks?" ei saanud Erkki ikkaveel aru.
"Et seista üles Eesti eest, loomulikult. Nagu sinagi." Tüdruk torkas mõõgaga ühele sakslasele südamesse.
Erkki jäi seisma ning vaatas armunud pilguga tüdrukule otsa. "Oh, Helen." Ka tüdruk vaatas poisile naeratades otsa, kuid sel hetkel märkas ta ka kedagi Erkki seljatagant kirves käes tulemas.
"Erkki, su seljata..," alustas tüdruk hüüdmist, kuid jäi hiljaks. Kirves tabas otse poisi selga ning too kukkus pikali.
"Erkki!" kilkas tüdruk. Teda löönud sõdalane hukkus aga vibunoolest, mis kuskilt kaugemalt temasse lõi.
Helen ruttas noormehe kõrvale ning kükitas ta juurde.
"Erkki, palun, palun, ära jäta mind. Sa ei tohi. Ära sure," nuttis tüdruk ta juures.
"Helen," ägas poiss.
"Ära räägi. Sa ei tohi pingutada. Ma viin su kuskile turvalisse kohta. Sa saad terveks. Palun ära sure, Erkki." Tüdruk ei suutnud pisaraid tagasi hoida.
"Ei, Helen. Jäta mind. Võitle edasi," rääkis poiss vaikselt ning vaevaliselt.
"Ei, Erkki. Palun, palun."
"Ma jään alati sinuga. Usu mind. Ma armastan sind ning see ei muutu kunagi. Ma jään sinu südamesse igaveseks." Poiss naeratas vaevaliselt tüdrukule.
"Palun, Erkki. Sa ei tohi surra. Sa oled tugev. Sa jääd ellu. Palun. Ma armastan sind, Erkki."
Poiss sulges silmad. "Hüvasti, Helen. Ka mina armastan sind ja nii see jääb. Ole tugev," ning ta süda lakkas löömast. Ta oli surnud. Taevas.
"EII!" karjus Helen täiest jõust ning ta silmadest juba sõna otseses mõttes voolasid pisarad.
Võitle, Helen, võitle. Ära lase pead norgu.
Helen võpatas selle hääle peale. See oli Erkki hääl. Ta pidas oma lubadust. Ta jäi alati Heleni südamega ning on ka seal praegu.
Helen pühkis pisarad ning asus uuesti võitlema.
Nüüd aga pulbitses temas veel rohkem viha ja raevu. Ta pidi maksma kätte. Maksma kätte Erkki eest. Poiss oli kogu tema elu ja nüüd ei olnud tal enam tähtsus, kas ta sureb sõjas või ei.
Ta lihtsalt lasi kogu oma energia käiku ning aina võitles ja võitles.
Ta tappis mitmeid sakslaseid ning sai ka ise päris mitu korda haavata.
Kuid sakslased olid tugevamad. Neid tuli aina juurde ning nende relvad olid paremad. Eestlasi jäi aina vähemaks ning vähemaks. Ka Helen hakkas väsima, kuid ta jätkas edasi. Ta tundis, et tal pole enam hingegi sees, ainult keha töötab. Ta oli nagu robot. Tapamasin. Ta ei teinud muud, kui vehkles oma mõõgaga.
Ainus, kes teda sundis edasi võitlema ning mitte alla andma oli tema süda. Ta süda kuulus nagu kellegile teisele, kes lihtsalt jagas käske. Ning Helen teadis - ei, ta tundis - kes tema südame üle hetkel valistes.
See oli Erkki.
See ei saanudki keegi muu olla. Südame hääl, mida tütarlaps kuulis, kuulus ka Erkkile. Ta pidi olema seal. Polnud muud võimalustki.

Võideldi mitu päeva, nädalat, kuud ja isegi aastat. Verevalang oli tohutult suur. Mitte kellelegi ei antud armu. Ei olnud muud, kui tapmine. Kuid kahjuks oli eestlasi liiga vähe ning nad olid liiga kaitsetud. Neil ei olnud paremaid relvu, millega vaenlasi hävitada ning oma kodumaad kaitsta. Sakslaseid tuli aina juurde ning koos sõdalastega tulid ka relvad. Paljud inimesed võeti ka vangi, kuid enamus siiski surid. Oli väheseid, kellele õnn naeratas ning jäid ellu. Kuid kahjuks üks nendest, kellele õnn ei naeratanud, oli meie vapper Helen. Vähemalt suri ta teadmisega, et sai oma elus midagi head teha ning ta ei surnud tavalisse, igapäevasesse surma. Vaid ta sai surma Eestit kaitsdes. Ta oli õnnelik, sest sai Erkki juurde. Oma armastatu juurde ülesse, taevasse. Jah, seal nad hetkel on. Õnnelikult üksteisega ning rahul sellega, mida nad korda saatsid.
Igavesti.

Sõja võitis Saksamaa.

Autori kommentaar »