Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #27 - Kurja võluri loss - Kahekümne kuues peatükk - Ere kera (0)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Kahekümne kuues peatükk - Ere kera

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Eelmises osas: Malach kurdab, et on pime. Shamash saab teada, et peegel tegi nõia pimedaks ning tahab seda purustada. Haldjas läheb garderoobi takseerima. Randiele meenub, et on olemas sellised esemed tõesti, mis teevad ajutiselt pimedaks ning üritab nõida lohutada. Kuid too läheb selle peale närvi hoopis. Leyah katab peegli riideesemega. Niikaua kui seltskond arutab, kuidas saaks nõida tervendada, taastub tolle nägemine. Randie uurib ka riideid. Haldjas hakkab Rivanat üle kuulama, miks too pimedaks ei jäänud. Laulik on ummikus ega oska midagi vastata. Haldjas lööb käega, vaatab meelega peeglisse ja jääb pimedaks.

Draakonisündinu küsib: “no mis juhtus?” Haldjas vastu: “no ma olen pime”. Shamash hakkab parastavalt valju häälega naerma: “haa haa haa haaa. Lollpea!”. Ta pole ikka veel andestanud, et Lonewolf teda ära värvis.
Teised seevastu ei pööra juhtunule üldse mingit tähelepanu. Näiteks nõid läheb veelkord garderoobi riideid tuuslama. Midagi maagilist küll silma ei hakka, kuid siiski tavaliste särkide, rätikute, hommikumantlite vahel leiab ta kaks sellist eriti ilusat, uhket ja pidulikku tikanditega rüüd, mille eest mõni võlur oleks nõus päris kena kopika välja käima.
Draakonisündinu on endiselt krutskikeeramise lainel ning hüüab Malachile: “kas mõni kleit sobib sulle ka vä?” Nõid ei viitsi midagi vastata ja topib rüüd endale seljakotti.
Vargaplika hakkab asjalikuks: “aga teeks nüüd nii, et läheks edasi!” Siis täiendab: “tähendab, et kui teised kaasa ei tule, siis ma üksi ei tahaks küll minna. Ma ei lähe esimesena, aga ma võin agiteerida. Lähme edasi!”
Haldjas poriseb vastu: “ma ei näe, kuhu minna.”
Shamash pakub lahkelt: “ma võtan sul küünarnukist kinni ja vean su sinna.”
Vargaplika arvab: “no ootame, kui sa jälle nägijaks saad.”
Lonewolf on depressiooni langenud: “ei, ärge oodake.”
“- Miks?”
“- Ma puhkan natuke…”
“- No ei, sa oled tugev ja hea, kui sa esimesena lähed.”
Haldjas raputab vaid pead.
Shamashile tuleb meelde, kuidas teda üksinda rottidega ühte ruumi suleti, ja ärgitab: “paneme ukse kinni ja las ta siis istub seal!”
Kui teised välja kõnnivad, sulgeb paladin ukse, kus on suur auk, vaatab veel sealt parastades sisse, näitab keelt ning läheb samuti koridori. Seltskond jõuab sinna kohta, kus varem haldjas oli tukkunud.
Vargaplikale meenub, et Lonewolf oli talle midagi karjunud muukimise kohta, kuid enne, kui muukraua välja võtab, siiski katsub ust. Lõgistab natuke lingiga, mis tundub roostes olevat, ja kogemata läheb uks lahti. Niipea, kui see veidikenegi paotub, tungib ere valgus pisikesest praost hämarasse koridori. Kõik kissitavad silmi ning üritavad harjuda uue olukorraga. Hetke pärast sikutab vargaplika ukse rohkem lahti ja piilub tuppa sisse. Seal ei tundu kedagi olevat ning keegi ei paista teda ründavat kah. Seekord läks vist õnneks.
Kui nüüd mahti täpsemalt ringi vaadata, paneb ta esimese asjana tähele eredat valgust kiirgavat kera - see asub ühe kapikese peal. Silmi kissitades üritab Randie kaugelt aru saada, mis selle pallikese sees on. Tundub, et seal tantsivad leegikesed, nagu oleks mingi tuletorm.
Keset tuba, kapikese kõrval, on suur pehme voodi, mis on kaetud uhkete karusnahkadega, mis on ise omakorda päris paksu tolmukorra all. Lähedal on suur majesteetlik tool, mis kaetud uhkete ja ilusate kaunistustega. Seljatoe ülaosas on väga detailirohkelt välja nikerdatud võitlus haldjate ja paharettide vahel.
Vargaplika ütleb üle õla: “tundub, et see on võluri magamistuba.”
Shamash küsib: “mida sa seal näed?”
Randie vastab: “näen klaaskuuli, voodit ja tooli. Tool on hästi lahe. Mine vaata.”
Paladin küsib: “mulle ütled või?”
“- Jah.”
“- No ma siis lähen!”
Shamash tatsub oma raskete sammudega tuppa, vahib ringi - suur voodi, äge tool ning ere klaaskera kapikese peal. Müristab: “on jah nii!” Tool lummab teda ning ta võtab seal mürtsaki istet. Kui tolmupilv alla langeb ning draakonisündinut uuesti näha on, siis võib märgata tema näos lapsikut naerunägu, kõigele lisaks hakkab veel jalgadega vastu maad trampima ka. Mingi kentsakas tuju vist tuli talle peale.
Nõid Malach on palju asjalikum ning läheb klaaskera uurima. Astub sellele lähemale, näeb, et jah tõesti on päris ere kuulike teine. Igaks juhuks ta sinna sisse ei jõllita, muidu äkki jääb jälle pimedaks. Aga midagi ei juhtu. “Oeh, seekord vedas,” ohkab nõid kergendatult.
Vargaplika vaatab ukselt, kuidas draakonisündinu mängib uhkes toolis mingit kuningat või jumal teab keda, ja kuidas nõid piilub sõrmede vahelt kuulikest, ning julgeb samuti siis tuppa astuda.
Malach mõtleb, “hmm, helendav kuul, päris hea, pimedas toas väga asjalik asi, võtaks kaasa, huvitav, kui teda puudutan, mis siis juhtub?” Ja paneb näpu vastu kera. Tõmbab kohe tagasi ka - see kõrvetas, õnneks küll mitte väga palju, aga siiski. Pistab näpu suhu ja vaatab, kuidas tasakaalu kaotanud kera hakkab veerema. Ega ta midagi eriti jõua reageerida, kui ere kuul maha kukub ning veereb kapi nurga juurde. On näha, kuidas klaasi sisse tekkinud praod kasvava kiirusega suurenevad, on kuulda kerget praksumist, ning mõne hetke pärast vallandub sealt valju kärgatusega suur tulekera.

Järgmine osa "Kahekümne seitsmes peatükk - Kutud" ilmub teisipäeval, 23. augustil

Lugu jätkub siin: "DnD #28 - Kurja võluri loss - Kahekümne seitsmes peatükk - Kutud" »

Teavita ebasobivast sissekandest!