Sõda, tegelt tahtsin seda võistlusele panna, aga see sai läbi :'( (4)

Ma mäletan kui vaatasin aknast välja, kuidas isa ja ema aias tööd rabavad. Ühel hommikul ärkasin, tegin teed ning märkasin, et isa oli mulle kirja jätnud: Püsi kodus, ma ie saa sulle seda kirjeldada, kuid ma ei tulegi võibolla tagasi...enam kunagi. Nii tuli mul kohe pisarad silma ja ma heitsin uuesti magama. Ärkasin kui kuulsin midagi kohutavat, ilmselt püssilasku või pommi või midagi sellist ning kuidagi kahtlaselt hakkas soe... siis tundsin mingit vastikut lõhna... pigem haisu. Ja kohe olid naabrid mu juures platsis - Väljaa ! Ruttu, põleeb põleeb. Ausalt öeldes ma ei saanudk enami aru mis siin toimub kuid välja ma jooksin koos oma kaisukaga. Nüüd meenus mul isa kiri ja ma hakkasin laginal nutma... See oli sõda mis toimus j amina elasin puumajas, vedas et ma ülesse ärkasin. Igalpool oli inimesi nad võitlesid millegi eest, millest ma ei teadnud midagi, siis tuli naaber Kalle mu juurde võttis ümbert kinni j amõtles, et mul oleks turvalisem, kui ma läheks sealt ära. Kuid ma kostsin, et ju kõikjal on sõda?! Mitte maa-all, oli ta vastus. Jaajaa tuleb meelde ta tegi mingit ''turvahälli'' nagu ta selle kohta ütleb. Miks keegi mulle ei öelnud? Ei öelnud mida, päris Kalle. EI öelnud sõjast ja mu isast ja sellest ''turvahällist'' , see oli sinujaoks Maria. Mine sinna kohe! Aga mu ema? Ta... ta, ta on seal all! Läksin sinna pimedusse, seal oli jõle külm, kuid tundus turvaline...Vat sellepärast see vist ongi ''turvahäll''. Iga kord kui mulda veidi mu pähe kukkus, arvasin, et nüüd see asi kukkub kokku. Ma kõndisin ikka edasi ja edasi pimedusse, kuid kardsin nagu väike rotipoeg. Järsku põrkasin millegiga-kellegiga kokku ja kiljatasin... Se oli mu armas ema, jooksin ta juurde me kallistasime ja ma puhkeisn nutma... Miks? Miks just nii? ... Kaiki :D.

Autori kommentaar »