Merka päevik, 3. osa. (3)

Eelmises osas:

Pisarad veeresid mu põskedelt alla ja ajasid mu meigi laiali. Ma hakkasin umbes 5 minuti pärast asju pakkima. 3 tundi läks mul see aega. Siis kuulisin ma tuttavat heli...

Ma siis jätkan:

Siis kuulsin ma tuttavat heli- meie auto mürin. Ma hakkasin veel rohkem nutma ning ma lausa karjusin kurbusest ja vihast. See oli mu elu kõige vastikum hetk. Ma ainult karjusin ja nutsin, karjusin ja nutsin... Prrrrrr!
Aaahhh.. Telefon.. "Oot, oot kus see on.. Pükste taskus!" leidsin telfi ülesse. Krissu helistab. Võtsin vastu: " Tsau"
Krissu: "Tsau, kle tuled siis minule elama w??"
mina: " Mmm..mis asjja?? Eee.."
Krissu: "Su vanemad tulid minu juurde ja rääkisid mu ema ja isa ja mina olime nõus. Tuled siis w??"
Mina: "Eee.. Ma tahaksin tglt Bretsu juurde minna aga, .... Nh jahh... Nuuksss..." ma puhkesin nutma ning katkestasin kõne. Ma jälle karjusin aga mitte nii palju kui enne. Umbes 5 minutit ma siis nutsin ja 5 minutit püüdisn rahuneda ning mõelda selle loo headele külgedele.
Trrrrrrrr! Uksekell! "Oeh appppi! Mul on panda silmad ja mu nägu on nagu vähil...Aaaaaappppiiiiii!!! Pesen ruttu näo ära, ehk on siis parem... Nii.." ma siis läksin pesema. Aga see ei aidanud just hullemaks läks. Mõtlesin, et pesen veel, aga seebiga, siis p.e.a.k.s küll maha minema.
"Merka??" See oli Krissu. Ma ehmatasin niiii jubedalt ning vaatasin talle otsa. Ta ehmus. Vähemalt seda arvan mina. Me korra vaatasime üksteist ja siis käis käis minust läbi nagu mingi judin ja ma minestasin. Ma ei tea, millest see oli.

1 nädal hiljem haiglas:

Tegin silmad lahti. Kõik oli valge ning ere. Ma panin silmad uuesti kinni. Natukene hoidsin ja siis tegin lahti. Oli juba parem.
"Merka??" see oli Krissu. "On sinuga kõik korras??" see oli Bertsu. Ma vahtisin neile otsa ega saanud esimesel hetkel aru, kus ma olen ja kes need tüdrukud on. "Eee.. Tere.... Ke..es te olete???!!!" ma olin täiesti segaduses. Berit ütles: "Merka, on sinuga kõik korras?? Mina olen Berit, sinu parim sõbranna, ja tema on Kristin, mäletad??" Natukene püüdsin meelde tuletada, kuid ei tulnud meelde.
Nägin, kuidas Krissu puhkes nutma. Ta hoidis mu kätt ning nuttis. Ka Bertsul olid silmad märjad.
Järsku keegi tuli sisse ning ma sain aru, et see oli mingi arst. "Tere, tüdrukud! Palun minge ära, tema seisund on halb. Ta vajab rahu ja vaikust. Kuule sina, ära nuta" arst osutas Krissu peale. "Kõik saab korda." Kuid Krissu ajas jonni edasi: "Ei saa, tal ei ole isegi....


Jätkub..

Autori kommentaar »