Teema: Järjejutud / Noortejutud

Merka päevik, 2. osa. (0)

Eelmises osas:

"Merlin?? Kuku!! Mis juhtus, paha on või??!!" ema märkas mind: ma olin tääiesti vait ning ma ei liigutanud ennast. Siin linnas olid mul kõige paremad sõbrad ja kõige parem kool, ma ei taha siit ära kolida. Nüüd ma sain vihaseks:....

Jätkan:

"Ema, ema, ma ei taha!!! Ma ei taha uude kooli minna!!! Mul on vanas koolis kõige paremad sõbrad! Ma ei taha, ma ei taaahaaa!!!" karjusin ma. " Lõpeta see karjumine!" ütles ema vastu. Aga ikkagi ma ei andnud järele. " Kas ma ei öelnud sulle midai, et EI KARJU!!!" oli ema juba vihast siniseks minemas. " Aga ema..." lunisin ma teda ikka veel. "Hakkame siis liigutama, Kristi! Merlin, ära karju, seal on ka toredad inimesed, nagu siingi. Sa leiad endale paju uusi sõpru. Ole mureta!" rahustas isa, aga mulle ei meeldinud, kui mind nunnutatakse. " Ole mureta, ole mureta! Ega ma mingi 2 aastane titt ei ole, kellele saab kõike pähe määrida!
Olge teie kõik vait, sina ka Joosep! Mina ei lähe siit kuhugi! Mina jään siiiiiia!!! Öelge mis te tahate, aga mind te ei peata! Nüüd, vot nüüd ma lähen Bertsu, Krissu, Risto või Markuse juurde ja jään sinna! Teie mind ei PEATA!! Saite aru!!??" Karjusin üle kogu maja oma kavatsustest. "Oot-oot Merlin! Kas su sõber või sõbranna saab sind üldse võtta enda juurde, kuidas sa üldse elama hakkad? Ahh? Kuidas? No tegelikult sa ju võid meie perekonnast lahkuda ja siia jääda, nii et ise tead, mis sa teed. Meie nüüd hakkame asju kokku pakkima. Hakka sina ka oma "tulevase kodu" tarvis! Ahh jaaa, ja helista Beritile või noh sellele, kelle juurde sa tahad minna, vaata kas nad üldse lubavad!! Selge?!" karjus ema vastu. "Merkat enam ei ole, ei ole meie juures!! Haa-haaaa!!Jeeeeee!!" irvitas Joosep ema ja isa kasuks. Ka isa oli ema ja Joosepi poolt: "Hähh...Jää jah sina parem siia ja ela oma elu siin mustas ja nõmedas linnas. Meie lähme elama sinna, kus on kaunis ja puhas loodus! Kahju, et me oleme sinust sellise inimese kasvatanud! Tsau siis! Ja muide, me ei jäta sulle raha! Ise tead, kuidas hakkama saad." Ma läksingi oma tuppa ja viskusin voodisse pikali ning hakkas nutma. Pisarad veeresid mu põskedelt alla ja ajasid mu meigi laiali. Ma hakkasin umbes 5 minuti pärast asju pakkima. 3 tundi läks mul see aega. Siis kuulsin ma tuttavat heli...

Jätkub...

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!