Pubeka Päevikud 11. (21)

Eelmises osas –
Ehmatasin, kui Markus järsku minu kõrval oli ning oma käega õrnalt mu põske puutus, ta ei öelnud sõnagi, lihtsalt paitas õrnalt minu põske ja ma rahunesin. Ta käsi oli kindel ja pehme. Otsustasin, et ei riku seda hetke mõne mõtetu sõnaga, kuid keegi koputas palati uksele ning Markus tõmbus must eemale ning muutus ärevaks. Palati uks avanes...

11. osa "Armsam"

Palati uks avanes ja sisse astus keskmises eas mees – doktor. „Oi, väga tore, et sa ärkvel oled,“ lausus doktor lahkelt, „kuidas sa ennast tunned?“ Esialgu ma ei mõistnud, et ta minuga räägib, kuid siis pomisesin ebaselgelt: „Ee.. Hästi, uimaselt natuke.“
„Mhmh, see on normaalne, et sa nii tunned,“ lausus ta mõtlikult noogutades, „sul oli õnneks suhteliselt kerge peapõrutus, minestamine oli arvatavasti tingitud väsimusest, õhtul võid juba koju minna, kuid sa pead kindlasti korralikult puhkama.“ Ta naeratas sõbralikult, paljastades oma uskumatult valged hambad ning lahkus palatist. Alles nüüd tuli mul meelde küsida, mis juhtus, kuigi doktor oli läinud, aga Markus minu kõrval teadis: „Sa kukkusid trepist alla ja kaotasid teadvuse, su ema kutsus kiirabi.“
„Aga miks sina siin oled? Kuidas sa üldse siia said?“ küsisin pisut segaselt.
„Ee,“ venitas Markus närviliselt, „su ema helistas mulle.“ Mu EMA? Miks mu ema Markusele helistama peaks? Vaatasin teda hetkeks kahtlustaval pilgul, kuid siis jäin selle seletusega rahule, ma ei tahtnud temaga uuesti tülli minna. Ta tõusis graatsiliselt püsti, kummardus mu kohale, surus oma huuled minu otsaesisele ning sosistas mulle pehmelt kõrva: „Ma pean nüüd minema, mu Armsam.“ Olin nii meelitatud sõnast Armsam, et ei osanudki muud teha kui talle totakal näol järele vahtida.
Vaatasin ennast peeglist – nägin välja nagu tont, viskasin pilgu kellale – see näitas 7 õhtul, olin kodus. Viskasin endale natuke külma vett näkku ja lahkusin vannitoast.
Teel oma tuppa laulsin täiest kõrist laulu The Way You Make Me Feel - ühte oma lemmikutest. Astusin puusi nõksutades oma tuppa ja lõin oma tagumikuga veel oma järel uksegi kinni, kui tardusin, kuna keegi teine oli minu „suurepärasest“ laulu ja tantsuoskusest osa saanud. Tundsin kuidas mu põsed tulipunaseks kiskusid, nagu üleküpsenud õunad – nüüd arvab ta kindlasti veel sedagi, et mu tagumik on suur kui jõehobul. Laususin tasasel kähiseval häälel: „Ee, hei!“ ma ei osanud kuskile liikuda niiet seisin ühe koha peal paigal. TEMA, aga istus mu voodil ja naeratas mulle oma mesimagusat naeratust – tänu millele ma end taas unustasin - ning lausus oma sametiselt rahulikul häälel „Hei, Armsam, tule istu siia.“ Ning kergitas armsalt oma suunurka. Olin kui hüpnoosis ja istusin sõna kuulelikult tema kõrvale voodile.
Vaatasin talle otsa ja tundsin kuidas ma lähen näost punaseks ja hakkan kohe raudselt kõrvadest suitsu välja ajama, nagu auruvedur. Ta vaatas mulle silma, oma sügavsiniste üliarmsate silmadega, naeratas taas suunurgast ning hakkas mulle lähemale liikuma. Olin paigale kivistunud ja ei osanud reageerida. Kuulsin tema vaikset hingamist ja oma südame valju tagumist. Alles siis kui ta pehmed soojad huuled õrnalt minu omi puudutasid sain ma aru, mis toimub. Ma tõmbusin eemale ning ta ehmatas. Nägin tema silmis segadust. Ma ei osanud midagi õelda ning küsisin esimese pähe tuleva küsimuse: „Mis tahad siit?“ oi, see kõla ülbelt. Seda oli näha ka tema silmadest - väikest valutorgatust. „Tähendab mis sa nii hilja siin teed?“ küsisin kiirelt lootes oma eelmist viga parandada.
„Ma tahtsin sind näha,“ lausus ta peaaegu sosinal,“aga ma peaksin vist nüüd minema.“ Ta hoidis oma pilgu maas, tõusis püsti ja keeras minu poole selja.
„EI, ära mine!“ hüüdsin ma vist natuke liiga valjult ning kahetsesin seda kohe. Kindlasti arvab ta nüüd, et ma muud ei teegi kui mõtlen temast, või no, tegelt ma ju seda teengi, aga tema ei pea seda ometigi teadma! Ta keeras rahulikult ümber, näol kaval naeratus ning küsis madalal mahedal häälel: „Okei, kas sul on paremaid mõtteid?“
„Eh,“ kogelesin pisut piinlikust tundes „me võime monopoli mängida!?“ laususin näol totter ilme. Ja imekombel lausus ta õlgu kehitades
„Okei, kui see sinu soov on!“ Nii ma siis otsisingi monopoli välja. Esialgu olime vait mul oli tunne, et kuulsin isegi hiire krabinat kuskilt eemalt, aga see oli hoopis mina kes krabistas. Kui me olime umbes pool tunnikest mänginud olid mõlema kõhud naerust kõverad ja silmad märjad. Meil oli tõsiselt lõbus.
Umbes kella kümne ajal muutus Markus närviliseks – ta hakkas toas ringi vaatama ja ta käed värisesid ta ajas tihti mängulaual nupud pikali ja ei suutnud keskenduda. Ta kokutas pisut: „M-merili, ma pean nüüd m-minema.“ Ma jõudsin vaid suu avada ja kadunud ta oligi.
Ma jooksin aknale, et talle aknast järele hüüda. Lükkasin akna lahti ja kõõlusin aknalaual, hakkasin talle hüvasti jätuks hüüdma, kuid vaatepilt, mida ma nägin jahmatas mind liialt. Ma istusin tardunult aknalaual, tundus, et kõik mu ümber oli hiirvaikseks jäänud. Ma ei olnud kindel mida ma nägin, kuid minu ees toimus midagi imelist. Nägin veel viivu ta pilku, mis oli vabandav ja täis kahetsust. Ma ei mõistnud, miks tema pilk selline oli see oli ju imeline...

Autori kommentaar »