Sandra lummav unenägu (37)

,,Ära palun mine!sandra!'' karjus ema ahastusväärselt oma tütre voodi kohal.
,,Anna mulle andeks ema!'' vastas talle kaitsetu tüdruk kelle süütud silmad olid nüüdseks täitunud pisarate ja valuga. pisarad voolasid üle ta näo ja süsimustade ripsmete.
,,Ära jäta mind siia üksi! Palun sind... ole tugev,võitle.Mida iganes aga ära jäta mind siia. Palun,ma palun sind!'' nuttis ema nii ,et pooltest tema sõnades ei saanud tüdruk aru.
,,Anna mulle andeks ema.Ja ütle Bradile et ma ei tahtnud kunagi talle nii teha!'' ütles tüdruk rahulikult.: ,,Ma ei suregi ju tegelikult.Ma jään ju igaveseks su südamesse emme!'' jätkas ta. Ema oli nii masenduses, et ei suutnud enam rääkidagi ,vaid nuttis nii, et tema särk oli juba läbi märg aga ta vaatas ainult oma tütart ja tema valutavatesse silmadesse vaadata tegi talle kõige rohkem elus haiget.
,,Anna mulle andeks!''sosistas sandra ja sulges oma silmad.
,,Ei,palun ei !''karjus ema ja raputas õlgadest oma lahkunud tütart.Ema ronis tema kõrvale haigla voodisse ja hoidis temast kõvemini kinni kui kunagi varem ja sisendas endale et kõik see ,on vaid uni. Kuid seda see pole.
Tüdruk avas oma silmad. Kus ma olen?Oli tema esimene mõte.
Ta vaatas ringi.Ta polnud enam haiglavoodis ema juures. Teda ei ümbritsenud enam valged haigla julmad seinad. Ta silmad polnud enam nutmisest paistes ja üle tema põsesarnade ei voolanud enam pisarad. Tüdruk ei tundnud enam seda kohutavat valu nagu ennem. Ta polnud enam nii nõrk.Sandral polnud enam neid veritsevaid haavu mis olid ennem igal pool tema nõrgal kehal.
Nüüd oli ta ümber vaid hallikas tuhk ja tolm.,,Kus ma olen?'' kõlas ta abi kutsuv sosin. ,,Ema?'' kuid Sandra ei saanud vastust. Ta hakkas oma tugevnenud jalgadel edasi astuma.Kätega pühkis ta laiali tolmu ja tuhka mis piiras ta vaatevälja. Ja kui lõpuks tolm kadus nägi tüdruk hämmastavat vaatepilti mille nägemisest oli ta elu aeg unistanud.
Ta oli ühel rohekal mäenõlval. Sandra oleks kindlasti istuli kukkunud aga ta ei teinud seda kuna ta oli nii vaimustuses uuesti kõndimisest.
Ta vaatas ülesse taevasse.Ja taevas ei olnud mitte sinine ja vihmane nagu ta oli harjunud nägema, vaid roosakas-lilla. Ja maa ja taeva piiril lendasid mingid karvased ja rõõmsameelsed linnud. Neid oli umbes tosin ja nad tegid tekitasid kujundeid. Need linnud ei olnud kindlasti draakonid nagu Sandra muinasjuttudest kuulnud oli vaid need olid värvikirevad ja kindlasti mitte surmahimulised linnud.
Siis viskas sandra pilgu mäenõlvalt allapoole.Seal oli linn. Ja see oli lausa nii kummaline, et suutis Sandra istuli kukkuma panna. Aga kui Sandra mäele kukkus mis oli ära rohtunud ei tundnud ta mitte torkivat muru nagu maal sai tuntud vaid muru oli helesinine ja udusulgedest. Ja kui Sandra hoolikamalt vaatama hakkas siis oli terve maa kus ta sattunud oli selle udusulgedest rohuga kaetud. Sandra näole tekkis väike naeru hakatis sest sellist asja polnud ta ealeski näinud ega ka isegi enam unistanud näha...
Aga see linn mida ta all nägi sundis ennast veel vaatama. Sandra tõusis püsti ja pühkis oma püksitagumiku udusulgedest puhtaks. Linnas käis ringi palju inimesi. Ja kõigil inimestel olid selja peal tiivad. Naistel olid tiivad valged ja meestel mustad. Ja huvitav,huvitav,linnas olid kõik inimesed väga noored.Kusagil 20 aastat vanad. Seal oli ka selliseid teismelisi lapsi nagu Sandra.
Igal inimesel linnas oli õla peal migi loom või lind. Ja kõik linnas kantsid mingit tiiva kujulist märki õla peal.
Tänaval kus inimesed kõndisid tatsasid ka mõned loomad. Aga inimesed ei tõrjunud neid eemale ,vaid käitusid loomadega igati sõbralikult.Tänaval oli ka palju poode kus inimesi sisse ja välja vooris. Kuid tänavate kohal oli paks pilvede rägastik ja kõige suurem üllatus oli Sandrale see kui kaks poissi ja üks tüdruk kõik pilvede juurde lendasid ja kõik eraldi pilvele istusid. Need kolm noort hakkasid pilvedega Sandra poole sõitma. Sandral käis küll väike külmavärin üle keha aga kui ta nägi noorte sõbralikku ilmet rahunes ta seda maid maha.
Üks poistest jõudis kõige esimesena Sandra juurde ja ütles,: ,,Tere Sandra! Mina olen Hawnyed!''lausus Hawnyed igati sõbralikult.
,,Tere ,Tere! Kui tohiks teada siis kus ma olen,mida ma siin teen,kes sa oled ja kust sa mu nime tead??!'' küsis Sandra nähvates. Selle peale pistis Hawnyed igati naerma.Kuid kui ta peale minutit naermist Sandra ilmet märkas jäi ta otse maid vait.,,hõkhmm, jajah! Mina olen Hawnyed nagu ma juba ütlesin. Ja ma olen üks selle ma elanikk.udest.Sa oled taevas ,sest sa oled ju surnud. Tean ma su nime sest kõikide surnute ja taeva elanike nimekiri on meil rahva majas.''selgitas Hawnyed kõik lahti.
,,Ma olen siis surnud...''seda öeldes kadus Sandra näolt igasugune naeratus.,,Jah,kahjuks küll!'' vastas talle Hawnyed üritades naeru tagasi hoida.
Nüüd jõutsid pärale ka teine poiss ja tüdruk.Teine poiss lausus:,,Cendra ,plaun tutvusta sandrale meie linna.Meie hawnyediga peame teisele uustulnukale linna tutvustama!''
,,Olgu siis nii!'' vastas Cendra.,,Tule minuga!''lausus ta Sandrale. Ja Sandra järgnes talle. ,,Mina olen siis Cendra nagu sa juba kuulsid!Ja nüüd ma räägin sulle lähemalt meie linnast!''rääkis Cendra koos Sandraga mäest alla tammudes. ,,Vaata neid linde,, jätkas ta ,, need on ´Barckueerad!''
,,Bapueerad?!''ei suutnud Sandra seda nime ühe korraga omaks võtta! ,,ei ei,,naeris Cendra ,,need on Barćkueerad!ja nemad ei hääl.itse vaid nemad räägivad kujundite abil.Nad heidavad maa ja taeva piirile kujundeid.Aga nende keelt ma sulle õpetada ei tohi ,sest iga surnu peab seda ise järk järgult õppima.Aga see jäta meelde et Barcueerad ei tee sulle midagi.Nad on kõige inimsõbralikumad olendid maailmas.,,
,,Nad tunduvad tõesti sõbralikud. aga ma ei usu et ma nende keele ära õpin!'' vastas Sandra. ,,Ole mureta ,küll sa õpid!'' laitis Cendra selle mõtte maha. ,,Aga miks teie taevas roosakas-lilla on?'' päris Sandra. ,,hmm,ega ta koguaeg. siis kui ilmub taevasse mõni uus on ta roosakas lilla.kui aga meil nädalaaja tagant öö on ....,, ei saanud Cendra oma lauset lõpetada. ,,MIDA?'' karjatas sandra. ,,tean tean.nii reageerivad kõik uued. Aga küll sa sellega varsti ära harjud et siin iga päeva lõpus ööd pole.,,rahustas Cendra. ,,igas tahes,, jätkas ta ,,Ma tahtsin öelda, et iga nädala tagant kui meil öö on ,on taevas veini punane. Jne.Igal sündmusel muudab ta oma värvi. lähme edasi.Nagu sa ma arvan juba märkasid on igal inimesel õla peal mingi loom või lind. Iga inimene siin taevas mõistab mingi looma keelt. Ja see loom kes tal alati õlapeal istub ,tema keelt ta mõistabki.'' rääkis Cendra.
,,Vägev!'' oli Sandra lausa vaimustuses. ,,Siis on igal inimesel õlapeal tiiva kujuline märk. See teenitakse välja kui sa oled siinse lendamis kursuse edukalt lõpetanud. Ja seda peab iga uustulnud kohe alustama kui ta on siia sattund ja linna endale selgeks teinud.Ja ega siin taevas elamine pole ka mingi lust ega lille pidu. Taevas on mitu linna. Ühes linnas elavad väikesed beebid ja kuni 10 aastased. Meie linnas elavad 11 aastased kuni 20 aastased ja kolmandas linnas elavad 21 aastased kuni ...mm 100 aastased.Ja vahepeal peame me töö asjus või lihtsalt külastuskäigul teistes linnades käima ja selleks me kasutame oma pilve. Kõigi pilved on esialgu ühe suurused. Aga siin taevas pead sa ka tööl käima. Pärast ma tutvustan sulle siinseid töökohti.Palgaks aga ei saa sa mitte raha vaid vatti. Ja selle sa paned oma pilvele juurde. Ja mida paksem ja suure su pilv on seda kaugemale ja kauem sa oma pilvega sõita ka saad.Ja kui sa näiteks võlgu mõnele siinsele võlurile näiteks jääd siis võetakse sinu pilvest veel suurem tups ära kui sa palgaks saad. Elama hakkad sa kas hotellis või üürid maja.Ühes majas elavad tavaliselt koos 3-5 ühevanuselist inimest või härjapõlvlast.Ja üüri makstakse nii et sa pead nt maja oman.iku kolm palvet täitma. Kõik taeva majad ja hotellid on pilvedest ja pehmed.
Toitu saadakse iga naädal üks kord.Siin käib teistest linnadest üks mees oma suurel suurel pilvel ja toob siia toitu. Pilvelt võib võtta endale 7 vajalikku toodet nt juust,leib sai jne. Ja toidu eest ei maksta. Ja kui peaks varastama või rohkem võtma siis visatakse sind taevast välja otse põrgusse ja sealsed tingimused on sada korda hullemad.!!!'' rääkis ja rääkis Cendra. ,,See süsteen on teil väga huvitav,,kostis Sandra kelle pea sellest infost juba kubises. ,,Oehh,nii tule ma näitan sulle nüüd töö võimalusi!,,Ütles cendra peale sekundit kus ta hinge tõmbas.
korraga läks terve taeva pilt udusek.s. ja Sandra ei kuulnud enam Cendra juttu.Tüdruk pilgutas kohkunult silmi ja kui ta need uuesti avas oli ta tagasi haigla voodis ja ema ta kõrval.
,,Oi sandra.jumalt tänatud et sa elus oled!'' hüüatas ema.
,,Kas see oli kõigest uni?,, tahtis Sandra karjuda kuid ta oli selleks liiga jõuetu.
,,Mis?,,küsis ema. ,,Ilmselt küll.Aga kõige tähtsam on et sa elus oled!,,ütles ta.
,,Sandra näolt kukkus alla üks pisar.Tal oli isegi kahju et see imeilus maa ei olnudki päriselt.

PÜHENDUS:
Kõigile neile kes ei usu maagiasse.
Tuleb uskuda võimatusse ja imedesse
siis ongi sinu maailm imelisem.

Autori kommentaar »