Sage - The girl who started the Apocalypse 20. osa (2)

Ennem kui lugema hakkate, siis pange youtubest: The kills - Satellite

Billi huuled minu huulte vastas. Ideaalne kombinatsioon.
Billi huuled liikusid mu kaelale ning iga hetk praegusest tundus nagu kummaline déja vu. Kõik oli lihtsalt nii tuttav ja loomulik, nagu oleksingi ma pidanud maitsema Billi huuli ning olema minu keha tema oma vastas.
Surusin end tugevamalt vastu Billi ja leidsin jälle ta huuled üles. Asetasin käed ümber Billi kaela ja sulgesin silmad täielikult. Tajusin Billi käsi oma puusadel ning tema katseid mu pluusi ära saada. Tõukasin end korraks Billist eemale ja pluus libises mul seljast.
Suudlus suudluse järel ning hellitused ei olnud mulle piisav. Ma nautisin neid, kuid oFmeti oli midagi veel, mille järele ma kohutavalt näljane olin. Rebisin enda parema käe Billist vastutahtmist eemale ning kobasin riiulil, millegi järele. Mu näud puudutasid midagi teravad ning ma haarasin sellest kinni.
Tõmbusin Billi huultest eemale ja avasin silmad. Surusin terava eseme õrnalt Billi põsele ning vedasin tõmbasin punase triibu Billi nahale. Kuulsin Billi pominat ning muigasin kavalalt. Limpsasin vere tema põselt ära ja silmitsesin seejärel üllatusest Billi. Ta takistas mu jõllitamist järgmise kuuma ja kirgliku suudlusega, mis oli võimsam, kui eelnevad.
Mõõdus hetk ja tundsin, kuidas mu suus plahvatab Billi vere magus maitse. Ta veri oli nagu maasikad, mis olid šokolaadi sisse kastetud.
Klammerdusin taas tugevamini Billi külge ja näksasin õrnalt ta alahuult. Mu keha vajas teda, ning viimast igas mõttes.
Bill tõmbas nimetissõrmega üle oma haava ning puudutas oma sõrmega mu huuli, jättes endast maha vere. Limpsasin vere oma huultelt ära ja muigasin. Tirisin Bllil pluusi seljast ja vaatasin talle silma. Tema kuldsed silmad olid teistsugused. Soojad ning täis tõde. Need sobisid talle ideaalselt.
„Ma igatsesin sind“ sõnasin mõtlemata ja hetkeks arvasin, et hääleke mu peas oli läbi minu rääkinud, „igat osa sinust.“ Mu huuled jälle Billi omadel. Muigasin kergelt.
Bill tõstis mind kaksiratsi oma sülle ning suudles mind kirglikult vastu. Tundsin tema kätt enda käel ning seda, kuidas ta kobas terava eseme järele minu käes. Lasin teravast asjast ükskõikselt lahti. Kuulsin kerget liha rebenemist ning tajusin, kuidas Billi huuled minu omadest kaugenesin, kuid tema huulte asemel ilmus mu suule tema ranne. Läbilõigatud veenidega ranne.
Surusin Billi randme tugevalt enda suule. Magus veri täitis mu suu ning põletas vastikud mõtted, et peaksin tegelikult ennast Billist eemale tirima ning tema vere joomise lõpetama, sest nii tegid, vaid verd imevad väärakad.
Nägin korraks silmanurgast tulede vilkumist. Hetkega oli kuulda asjade klirinat ja tunda õhu jahenemist. See ei olnud deemon, kõigest mina.
Tõmbusin Billi verisest randmest eemale ja vaatasin talle valust ning piinlikkusest silma. „Ma ei saa. See kõik on vale. Ma igatsen sind, kuid ei ole õige su verd imeda nagu mingi väärakas. Kuidas küll taevas sind vaataks, kui teaks, et sa pakkusid, kellelegi minusugusele oma verd? Ma arvan, et mitte eriti hästi,“ sõnasin vaikselt ja pöörasin pilgu ära. Kummardusin ja korjasin maast särgi üles.
„See ei ole vale, Sage,“ lausus Bill ning haaras mu randmest. Ta nägi nii uskumatu välja. Ma peaaegu kujutasin ette tema tiibasid, mis mu endasse mässivad.
Asjad riiulitel rappusid ühe tugevamani ning hingasin sügavalt sisse. „See ei ole isegi mitte päris. See on kõigest nälg,“ ütlesin ma võimalikult ükskõikselt, kuid teelt tegi see meeletult haiget. Pöörasin pilgu kõrvale ja tõmbasin särgi endale selga. „Ma ei ole sinusugune, Bill. Ma ei suuda sind täielikult mõista. Ma sarnanen pigem Azazeliga, tahan ma seda või ei.“
„Ma ütlesin sulle, et pole kurjust ega headust olemas.“
„Ma ei mõtle seda!“ nähvasin pahaselt ja sammusin ukse poole. „Ma naudin sisimas tapmist. Ma tean, et peaksin tundma süüd ühe tüübi mõrva pärast, kes suri tänu sellele, et kaanisin ta veenid tühjaks. Võim on mulle tähtsam, kui kogu see aususe ja sõpruse värk. Hea küll, pole olemas headust ega kurjust, kui siiski jäävad inglid ja deemonid. Mina kuulun enda teada viimaste sekka.“ Keskendusin uksele ja nägin, kuidas see aeglaselt lahti vajus.
„Tee mulle teene ja hoia minust eemale,“ pomisesin vaikselt ja astusin halli koridori.

Ma olin Billi endast täielikult eemale tõuganud ning endasse sulgunud. Istusin koos varastatud joogiga toas, mida oleksin tahtnud hea meelega vältida, kuid ometi oli see ainus koht, kus mul sobis olla. Azazeli piinamisruumis. Pean tunnistama, et tunnen end siis üpriski koduselt.
Silmitsesin läbipaistvat ning kibedat jooki, mis oli näpatud pudelis. See oli vastik, kuid lõi pea mõnusalt uimaseks.
Ma ei tahtnud mõelda ega üldse olemaski olla. Ma olin mingi väärakas. Azazel oli seda mulle öelnud, kuid ma ei uskunud teda. Bill ütles, et ma olen mingi põrgust pärit tüüp ja ma usun teda, lisaks suudlen teda, joon verd ning lõpuks jätan maha. See ei olnud Sage, kes ma olin olnud.
Mis mul sellest? Ennem ei olnud ma ka verd joonud ega oma napakaid võimeid meelega kasutanud. Mulle ei meeldinud mu uued oskused, mis lõid välja, kui olin vihane ega suutnud ennast kontrolli all hoida. Täna olin enda viha suunanud ja pääsenud Billist. Edusammud.
Uks avanes mu seljataga. Pöörasin rutakalt ümber ja jäin jõllitama sisenejaid. Azazel ja mingi mees, keda ma ei tundnud, oli teadvuseta ning Azazel hoidis teda püsti. Deemon ohkas raskelt ja virutas jalaga ukse kinni.
„Sul on #!?!# ajastus, Sage,“ pahandas Azazel ja krigistas hambaid, „tule hiljem tagasi ning siis saame nutta üksteise õlal, eks.“
„Mina olin siin enne sind ega ei osanud oodata, et mingi deemon tuleb koos oma poisssõbraga siia,“ vastasin vihaselt ja jõin suure sõõmu läbipaistvat vedeliku. Põrnitsesin altkulmu Azazelit ning meest, kes temaga kaasas oli. Azazeli tumedad silmaiirised peegeldasid tema tõsidust ja kärsitust ideaalselt. Tema punased huuled olid vajutatud kriipsuks. Tumedad juuksed olid sassis ning riided olid katki.
Mees tema kõrval ei näinud parem välja. Tema parem silm oli sinine ning kinni paistetanud, nina jooksis verd. Mujal tema kehal oli näha muid haavu ja suuremaid sinikaid. Valge särk oli läbi imbunud verest ning sama värvi püksid olid ribadeks. Ta oli hullumaja patsient.
Azazel tabas ära mu kahtlustava ilme ning pööritas silmi. „Kobi, eest hiljem seletan.“ Ta kõndis metallist lauani, kus olin istunud, ning tõstis mehe ilma suuremate jõupingutusteta lauale. Azazel ohkas raskelt ja võttis enda seljakoti seljast. Seljakotist ilmusid nähtavale rauast ahelad, mis ajasid hirmu nahavahele.
„Kinnita ta nendega laua külge,“ käsutas Azazel ja viskas mulle kaks ahelat.
Püüdsin ketid kinni ja ropendasin kiirelt. „Need põletavad mind,“ laususin hingeldades ja surusin huuled kokku, et valu taltsutada.
„Kurat küll,“ vandus Azazel ja ohkas vihaselt, „ignoreeri valu, eks. Raisk, kuidas ma sain unustada, et need ka sulle mõjuvad.“ Ta hakkas osavalt vangi kätt ja jalga laua külge aheldama.
Järgisin deemoni eeskuju ning tegin sama, kuid kohmakalt ja aeglaselt. Mul läks aega paar minutit, et enda tegevus lõpetada, kuid Azazel ei teinud sellest välja. Ta soris oma seljakotis ja pistis aegajalt suhu paar kommi.
„Kelle sa läbi peksid?“ pärisin ebameeldiva vaikuse katkestamiseks ning vaatasin Azazelile silma.
„Kui ma vastaksin, et mingi suvalise tüübi, ei sobiks see sulle, eks?“ küsis Azazel vastu ning silmitses mind. „Seda ma arvasingi. Hea küll, see tüüp paistab küll tavaline hullumaja patsient, kuid sarnaneb tüübiga, kes on pind minu #!?!#s.“
„Ta on ingel?“ uurisin uudishimulikult ja krimpsutasin nina. Minu kogemused inglitega ei olnud mulle meelt mööda. Viimane ingel, kellega ma viimasel ajal olen tihedalt läbikäinud on ülimalt kaitsev ja kuulutab peale üht suudlust mu enda omandiks. Tore.
„Mitte päris. Pigem ingli õnnistusega,“ sõnas Azazel ning võttis enda kotist välja sümbolitega kaetud noa, „neil on mõned inglite võimed ning suudavad end lülitada nende raadiole. Nad on inglite kõrvad ja silmad maal. Paistavad tühised, kuid neist on raskem leida tüütumaid olendeid.“ Ta vangutas pead ning kontrollis ahelad üle.
„Kas siis maa peal ei olegi väga palju ingleid?“
„Paar kuud tagasi olid, vaid valvurid. Natuke aega tagasi hakkasin ma märkama, et keegi on äratanud vanad ratsa#!?!#d ja ingleid hakkab siia tulema üha rohkem. Kas tead, kui raske mul on olnud enda jälgede varjamisega nüüd? Iga nurga peal on põhimõtteliselt üks vastik ingel.“
Surusin huuled kokku ja vaatasin maha. „Ma joonistasin üle kuu aja tagasi seinale mingi tundmatu sümboli raamatust, mille ma leidsin. Peale seda hakkasid imelikud asjad juhtuma,“ pomisesin vaikselt ja panin käed rinnale risti. „Ausalt, siis ei teadnud ma veel #!?!#agi deemonitest või muudest tüüpidest.“
„Ratsanike äratamiseks peab olema väga vägev deemon ning põrgus on neid alla kümne, kui arvestada ka Luciferi ja Chaosega.“
„Jah, kui rääkida juba vägevatest deemonitest ja inglitest, siis peaksin ütlema, et on kasulik suudelda tüüpidega, kes teavad sinust rohkem,“ ütlesin vaikselt ja vaatasin deemonile silma. „Bill ütles, et verd joovad deemonitest, vaid juhtivad deemonid ja ratsa#!?!#d. Kas see vastab tõele?“ Kallutasin uudishimulikult pead ning võtsin sõõmu läbipaistvat vedelikku.
„Vastab, aga kust Bill seda teadis?“ päris Azazel ja teritas hajameelselt enda nuga. Ta pani hetkeks noa kõrvale, et kotist komme võtta ning need ära süüa. Oli imelik vaadata, kuidas läbinisti tume ja kuri deemon lutsutab roosasid komme ning viskab paberid hooletult maha.
„Ta on ingel,“ mainisin ükskõikselt ja kohendasin enda patsi.
Azazel naeratas võidukalt. „Lõpuks sa siis ütlesidki mulle seda. Ma juba kartsin, et sa oled täielikult minu vastu pöördunud. Ma tean, et Bill on ingel. Tegelikult juba sellest ajast saati, kui ta mind sinust välja ajas. Sattusin täielikult vale keha otsa,“ sõnas Azazel. Ta astus sammu mulle lähemale ning vaatas silma. „Õnneks mul veab, et sa pole mu vaenlane, kuigi sa suudled inglit ja jood ta verd. Sinusugust vaenlast ei sooviks endale keegi.“
„Ma ei… kust sa tead, et ma jõin ta verd?“ pärisin pahaselt ja kortsutasin kulmu. „Ma suudlesin küll teda ning isegi kaanisin ta verd, kuid ausalt öeldes pole see sinu asi.“
„See ei ole minu asi tõesti,“ nõustus Azazel minuga ning muigas kergelt. „Sul on vasak silmaiiris tumeroheline ning teine kuldse ja rohelise segu. Inglite silmad on kuldsed, aga deemonitel mustad. Lisaks sul on suunurgas väheke verd.“ Ta kallutas pead ning vaatas mulle silma.
Turtsatasin ükskõikselt. „Vähe sellest, et ma olen deemon, olen ma veel ka uue taseme friik,“ pomisesin vaikselt ning silmitsesin nuga, mida Azazel hoidis. „Mis sümbolid need on?“
„Need või?“ küsis ta ning uuris oma nuga. „Igasuguseid on siin ning põhimõtteliselt saab sellega vigastada kõike, millest mina olen kuulnud. Põrgus on see palju väärt.“ Ta ulatas noa mulle ning kehitas õlgu.
Jäin pikemalt silmitsema üht sümbolit noa käepidemel, mis tundus mulle nii tuttav, kuid ometi teadsin, et pole seda enne näinud. „Mis sümbol see on?“ uurisin ning tõmbasin nimetissõrmega üle sümboli.
„See mustaks värvitud ring, millest ulatuvad välja kaheksa noolt? See on Chaose sümbol,“ vastas ta aeglaselt ja võttis noa minult tagasi. Ta võttis kotist lutsukommi ning pani selle suhu.
„Nii et sa oled Chaose väike #!?!#?“
„Põhimõtteliselt küll,“ sõnas ta noogutades ning surus huuled kokku. „Põrgus jagunevad deemonid ja kõik muud tüübid kaheks. Luciferi deemonid, kes sõlmivad tavaliselt lepinguid ja on lihtsalt jalaväelased. Need kuuluvad ainult temale, kuid ometi kontrollib ta kõiki deemonid. Teine rühm on Chaose deemonid, kuhu kuulun ka mina. Chaosel ei ole põrgus palju leegioneid, kuid kõik kardavad teda, kuna on läinud liikvele jutud, et temas on siiski säilinud midagi, mis on omane, vaid inglitele. Chaosele kuuluvad põrgus ratsa#!?!#d ja rohkem ma ka eriti ei tea.“
Haarasin noa Azazelilt tagasi ja hetkeks mõtlesin selle tema kehasse suruda, kuid hoidsin ennast tagasi. „Kas mina kuulun Luciferi või Chaose deemonite hulka?“ pärisin vaikselt ja uurisin nuga enda käes.
„Chaose deemonite hulka,“ vastas Azazel ning silmitses nuga minu käes. „Kas sa ei arva, et targem oleks see ära panna? Juba oma võimetega võid sa mu tagasi kuumaauku saata ning ma arvan, et teravasju ei ole niikuinii lubatud hullumajas vaimuhaigetel käes hoida.“
Turtsatasin ja pööritasin silmi. „Õpeta mind,“ sõnasin vaikselt ja surusin noa endale tugevamalt kätte, „õpeta mind piinama.“ Ma teadsin, et ma palusin palju ning üleüldse peaksin ma end eemale hoidma sellistest asjadest, aga mis vahet seal enam on? Bill teab, et ma olen friik, Luce tiris mind normaalsusest aina rohkem eemale. Ma võin ju nende tööd natukene hinnata ja teha seda, mida nad arvavad mind tegevat.
„Ise tead,“ pomises Azazel ning muigas märkamatult.

Öelge, mida lisada, muuta. Andke kriitikat ja soovitusi.

Autori kommentaar »