Tule, järgne, ššilma (11)

Tundsin kuidas öö mu enda rüppe tiris ja hellalt unne suigutas.
Koridor jätkus, valgust ei paistnud kusagilt. Oli vaid pilkane pimedus ja hääled. Hääled olid piinatud ja väsinud, nagu otsiksid nad aset, kus veeta unetuid öid. Hääled sosistasid mu kõrvu: "Tule, järgne, ššilma." Nad ei hääldanud s-tähte, nii nagu peab, vaid susistasid seda imelikult.
Mu samm kiirenes, üritasin häälte eest ära kõndida, mis ebaõnnestus. Hääled mähkisid mind ikka aina rohkem endasse. Lõpuks sulgesin silmad. Hääled muutusid tuhmimaks, kuniks kadusid. Avasin ettevaatlikult silmad ning avastasin ennast koopa sarnasest ruumist. Ausalt, ma ei valeta. Siin lehkab jubedalt. Lehk meenutas roiskunud kala ja kummalisel kombel ka maasikaid. Ruum oli valge ja ümar. Nurki polnud, kuid samas puudusid ka aknad. Olid ainult kolm ust. Esimene uks vasakult oli must ja sinna oli elegantselt peale maalitud Roomanumber kaheksa. Keskmine uks oli valge ja sinna oli kaunilt mustaga maalitud seitse, mis oli ka Roomanumbrites. Viimane uks oli punane. See ei olnud tuhmpunane, mida mina oleksin eelistanud, vaid pigem leekpunane. Uks oli kutsuv ja ahvatlev. Uksel ilutses valget tooni kuus. Vaatasin punast ust ja keskendusin numbrile. Tegin ühe umbmäärase sammu ukse poole. Keskendudes kuulsin jälle sosistavaid hääli: "Tule, järgne, ššilma."
Raputasin pead ja kõndisin kindlalt ukse poole. Ukseni jõudes hingasin sisse lehkavat haisu ning hakkasin kätt lingile asetama. Peatusin, alles siis kui märkasin, et uksel puudub link. Üritasin ust lükata, kuid mu keha vedas mind alt ja libises mööda ust jääkülmale põrandale. Turtsatasin pahaselt ja tõusin jalule. Mu katsetused ei kandnud vilja ning viisid mu ühe uuesti tagasi külmale põrandale, et ma ikka uuesti püsti tõuseksin. Viha minus kees ja ma krigistasin häälekalt hambaid. Hääled vastasid minu krigistamisele oma tavapärase lausega. Uks ei plaaninud ennast liigutada, sai mulle ajapikku selgeks.
"Ira," röögatasin lõpuks vihaselt ja uks hakkas kõrvulukustava heliga liikuma. Ukseava suurenes iga sekundiga ning iga sekundiga kasvas minus uudishimu. Ma ei oodanud, et uks täiesti lahti nihkuks, vaid pugesin avast sisse juba, siis kui suutsin end sealt läbi pressida. Astusin üha sügavamale kambrisse, mida uks kiivalt varjata soovis. Minuni jõudis nõrk valgus ning kissitasin silmi. Valgus tegi mu silmadele haiget. Neelasin valu alla ja sammusin sirge seljaga valguse poole. Iga sammuga muutus valgus üha selgemaks ja kutsuvamaks. Sammudele lisasin vahepeal ka üksikuid jooksu meenutavaid samme. Tundsin, kuidas higi pärlendas jõuetult mu laubal. Olin väsinud ning soovisin toitu ja puhkust. Oma teekonna lõpuks hakkasin vaatama ka ümbrust ning tasandasin jooksu harilikule jalutamisele. Olin mingisuguses koopas. Seinadel olid maalingud ja ladina keelne tekst, millest suutsin tõlkida vaid mõned üksikud sõnad. Piltidel oli kujutatud näota olendeid ning surma. Mäletan vanaema lugude järgi, et näota olendid pidid olema, kas nii kohutavad, et värv ei jäänud maalitavale esemele külge või siis sai neil lihtsalt värv otsa.
"Et´irkle," lugesin vaikselt nime, mis oli kirjutatud näota olendit kujutava kogu kohale. Neelatasin ja liikusin tasa edasi.
Ületasin mingi silla ja jõudsin oma teekonna lõpppunkti. Selleks oli ümbar koobas, mille keskel põles lõke. Lõke ääres istusid kaks kogu ja nende pead kattis laineline kapuuts. Nad sisistasid järjekindlalt: "Tule, järgne, ššilma."
Kapuutsiga kogud pöörasid ennast minu poole ja paljastasid enda metsikud kihvad. Nad viskasid kapuutsi nurka. Kogude pealagi oli paljas ja nende nahk oli must. Huuli neil polnud, kuid nad suutsid korrata sama lauset mitmeid kordi. Kogude silmad olid erkrohelised ning nendes puudusid puplid. Nad puurisid mu hinge korrutades sama lauset. Tajusin kuidas hing mu kehast välja voolas ja mu keha nõrgemaks muutus. Uni hakkas lahtuma ja ma ärkasin hingeldades.