True name: 2. osa (8)

Füüsika venis nagu näts, vene keel võib-olla läks kiiremini veits. Muusika ei no come on, see oli sada korda hullem kui füüsika ja viimaks kaks matemaatikat, millest mu väike aju ikka veel valutab.
Peale tunnikella helinat, mis kuulutas vahetundi lõpetasin sõrmedega trummeldamise, haarasin õpikud ning tõmbasin matemaatika klassist udu. Muigasin rahulolevalt ja viskasin koti kapi juurde. Avasin kiirelt kapi ja tõmvasin sealt välja musta mantli. Panin mantli endale selga ja seadsin juuksed krunni.
Noogutasin endale ja lõin kapi ukse kinni. Haarasin maast koti ja trügisin välisukse poole. Pomisesin vahepeal vihaselt, siis jälle turtsatasin ja lükkasin kooli välisukse lahti.
Astusin välja tänavale ja sammusin metsa poole. Panin käed taskusse ja vaatasin maha. Mu käed puudutasid taskus olevat taskunuga ja tikke. Ohkasin ja tõmbasin käed taskust välja. Ausalt mul vedas, et mul praegu suitsu polnud.
Pöörasin pea kõrvale ja nägin korraks nagu midagi. Kergitasin kulme ja vahtisin suurte silmadega seda kohta, kus arvasin midagi nägevat. Ma ei valeta kui ütlen: Ma arvan, et nägin seal mingeid väikseid liikuvaid asju, mis sõna otseses mõttes keerlesid õhus ringi ning muutsid oma suurust.
Rapitasin pead ja pilgutasin silmi. Suitsu nälg oli mulle mõjuma hakkanud ja närvilisus minus kavas Danieliga kokkusaamise pärast. Turtsatasin. Millal ma olin viimati kartnud Danieliga kokkusaada? Tundnud ennem seda närvilisust? Äkki oli see kõik viimati meie esimesel kohtingul?
Kissitasin silmi ja nägin vastu puud toetuvat Danieli. Kiirendasin enda sammu ja jõudsin üsnagi ruttu Danieli juurde.
"Tsau, mis on" küsisin Danielilt ja tegin talle kiire musi. Daniel naeratas, kuid ta nägu muutus kiirelt tõsiseks.
"Carrie, ma..." Danieli viimased sõnad kadusid tuulde ja ma ei kuulnud neid.
"Mida sa ütlesid?" pärisin Danielilt üle. Näppisin oma mantli alumist äärt ja tahtmatult hammustasin huulde.
"Carrie me ei saa enam koos olla." lausus Daniel maha vaadates.
Tundsin kuidas viha minus kerkis ja turtsatasin vihaselt. Andsin valusa kõrvakiilu Danielile.
"Sa kuradi tõbras selline. Sa pole rohkemat väärt kui tavaline tänava ho.or." karjusin peaaegu seda öeldes. Neelatasin ning üritasin pisaraid tagasi hoida.
"Carrie ma ei armasta sind enam, eks. Ma armastan nüüd Jane. Sinu ego on liiga suureks kasvanud ning ausalt sa ei hooli enam eriti kellegist." ütles Daniel mulle silma vaadates.
Ma ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida ning need veeresid üle mu põskede. Imelik värin läbis mu keha ja mulle meenus pilt sellest kuidas ma olin lastekodus ja see viie aastane poiss hakkas mu ripatsit näppama. Praegu tundsin samasugust viha Danieli vastu. Ripats mu särgi all muutus aina külmemaks ja isegi mõtlemisega oli juba mul tohutult suured raskused.
Pühkisin pisarad ära ja sõnasin: "Sa magasid Janega! Sa magasid mu parima sõbraga, kui me koos olime!? Me olime kolm aastat koos ja sa jätad mu nii haledalt maha?" Raputasin pead. Jane oli Danieli nime muutnud Johniks. Ei no tore.
"Carrie..." suutis Daniel vaid öelda ennem, kui teda katkestasin.
"Tead unusta ära! Meie vahel pole midagi olnud ja pane seda Jane nii palju, kui tahad. Mind see ei huvita." Vaatasin viimast korda veel Danieli ja sülitasin maha. Pöörasin ennast ümber ja hakkasin joostes linna poole liikuma. Lõpuks ei suutnud ma enam nuttu tagasi hoida ning puhkesin nutma. Kuidas Daniel oli saanud mulle seda teha? Ta oli mu reetnud.
Olin linna jõudnud ja läksin ühte tupiktänavasse. Olin agulisse sattunud ja oigasin. Vihkasin aguleid ja mul olid selleks head põhjused.
Vähendasin kiirust ja kõndisin hingeldades ühe pingi juurde. Istusin rahutult pingile ja ohkasin. Kurat küll, millal mul viimati ühe päevaga nii halvasti oli läinud. Pistsin käe taskusse ja tõmbasin sealt tikud välja.
Muigasin kergelt.

---------------
Jätkan/ kriitikat/ soovitusi/