Legends of the land: Sissejuhatus (11)

Ausalt mu kaks väljavaadet olid tõeliselt nirud. Esimene niru võimalus oli saada surma, aga on teada, et iga inimene kardab surma ja kirjanike lause: Ära karda surma, karda elu, vastab mõnes mõttes tõele, kuid see on tõesti 0,5 %. Mu teine kehv väljavaade oli tõeliselt kehv. Jah kehvem kui surm. Põgeneda tagasi koju kus ma pole oodatud. Mis mõttes see kehvem surmast tegelikult on? Mõlemad on leebelt öeldes kohutavad.
Oksad praksusid mu jalgade all, kui kiirendasin lootusetult sammu. Põikasin läbi tihetate puude ning üritasin säilitada rahu. Ma pidin jõudma kohale. Ma pidin jõudma kohta kus mul on ohutu, kuid kahjuks tee ohutusse kohta oli õudne.
"Olge vait! Ta on just siit läbi käinud, tema jäljed on veel värsked." kostis kähe hääl eemalt.
"Hank, kuidas sa saad kindel olla? Isegi su peni oskab jälgi võtta, aga sul lihtsalt puudub teha vastu igasugune usaldus."
"Tead õpipoiss, kui sa oma keelt pidama ei õpi panen ma su suu igaveseks kinni. Saad aru?" küsis sama kähe hääl oma õpipoisilt. Oli tunda kuidas õpipoiss tahab vastu vaielda, aga siiski pidas ta suu kinni.
Liikusin aina metsa sügavustesse, olles piisavalt vaikne, et kuulda mehe, tema õpipoisi ja koera samme. Järsku kuuldus riide kärisemine ja sammud tardusid paigale.
Ma olin ennast reetnud. Ja kuidas ma saingi teisiti.
Mu kiired sammud olid saanud ühtlaseks jooksuks ning samasuguseks oli ka kujunenud oksade purunemine. Kuulsin kaugelt sosinaid mis kuulusid käheda häälega mehele ja tema õpipoisile.
Lõpuks ma nägingi väravat. Väraval ilutsesid vanade perekondade sümbolid ja veel vanemate müütide kirju.
Naeratasin kavalalt, olin peaaegu kohal, nii lähedal, et värav oli minu käe ulatuses.
Hetkeks oli kõik vaikne ja siis kõlas lask.
Miski tabas valusalt mu paremat õlga. Valu naelutas mu paigale. Ma ei suutnud mõelda, rääkimata tegutsemisest, aga ma olin teadvusel lisaks oli minu ees värav. Sundisin ennast liikuma.
Hoidsin vasakukäega parema käe õlast kinni ja liikusin vaevaliselt värava poole. Mul polnud aimugi kui lähedal või kaugel olid õpipoiss, mees ja koer.
Nägin kuidas mu silme ees hakkasid asjad virvendama, kaasaarvatud ka värav mis olin nüüdseks minust paari sammu kaugusel.
Mu silme ees muutus kõik mustaks ja ma vajusin pikali täpselt värava juurde. Mu elu oli saatuse käes.