Memories #4 (2)

Olin tagasi jõudnud koju ning olin avamas oma toaust.Hetkel olin ma üksinda kodus ja mul polnud õrna aimugi ,mida ma tegema hakkan.Käisime Helikaga poes ja ostsime talle uue sirgendaja.
Viskasin suure spordikoti toanurka ja jalutasin akna poole.Avasin selle ning tundsin ,kuidas värske õhk tuppa tuli.Päike oli toa soojaks kütnud ning polnud just kõige parem umbses tos olla.
Jätsin akna tuulutus režiimile ja kõndisin kapi poole.Avasin kapiuksed ja jäin üllatunult -suu lahti riiuleid vaatama.Need olid tühjad .Mitte ainsatki riiet,kõik oleksid nagu maa alla vajunud.
Seisin kivikujuna seni ,kui keegi koputas mu toauksele ,mis lahti oli.
"Võib sisse tulla?"küsis ema lahkelt ning tuli naeratades mu kõrvale.
Vaatasin talle suurte silmadega otsa ja küsisin "Kus mu riided on?"
Ta võttis mu õlgadest kinni ja lausus "Ma lasin need ära pakkida ja autoga lennujaama viia."lausus ta rõõmsalt ning lasi mu õlgadest lasti.
"Lennujaama?Mida minu riided lennujaamas teevad?Ma ei ela ju lennujaamas."küsisin ma mitu küsimust korraga hüsteerilise häälega.
"Me lendame täna Inglismaale."lausus ta aknast välja vaadates ning jalutas selle poole.
"MIDA?"jõudsin ma küsida ,ennem kui ema akna kinni pani.
"Aken lahti tagasi !"hüüdsin ma vihaselt ning jälgisin ema tegevust.Mulle ei meeldinud põrmugi ,kui keegi minu eest midagi otsustas ja praegune tegevus lõi mu rivist välja.
"Sa kuulsid õieti ,me lendame täna Inglismaale ."lausus ta voodile istudes .
"Kas nagu mul mingisugust otsustus võimalust pole jäätud ?"küsisin tusaselt ning haarasin toanurgas olnud koti omale õlale.
"On küll ,aga ma sain meile hea pakkumisega maja ja me peame juba homme maja lepingutele alla kirjutama."lausus ta muretult ning tõusis voodi äärelt püsti.
Ema kõndis ukse poole ning lausus veel enne väjumist "30 minuti pärast ole valmis."
Ma ei tea ,kas ma olin sellel hetkel liiga suures shokis või oli mul midagi muud viga ,aga ma võin täiesti kindel olla ,et mul jäi vähemalt 4 südamelööki vahele.
Kott mu õlalt vajus mõne hetke pärast mütsatusega maha ja see heli tõi mu tagasi maa peale.
"Mida kuradit ?"küsisin iseendalt ja jäin maha kukkunud spordikotti vaatama.Ema ju lubas mulle ,et me ei lenda ennem Inglismaale ,kui ma olen sinna minemise.ks valmis.Ta valetas.
Nüüd tuli mulle meelde Helika .Tema ju ei tea praegusest olukorrast mitte kui midagi.
Võtsin taskust telefoni välja ja valisin kiirelt numbri.Rääkisin talle ilma peatusteta loo ära ja jäin vastust ootama.
"Nii et me ei kohtugi enam ?"oli ta esimene rektsioon .
"Kahjuks sellel aastal enam mitte."vastasin ma kurvalt ning tirisin spordikoti voodini.
"See on aprillinali eks!"hüüdis ta rõõmsalt telefonist kavalalt .
"Helika ma ei tee sellise asjaga nalja ning pealegi aprill on juba ammu läbi."laususin pahaselt ning tõstsin koti voodile.
"Okei ,okei .Olen aelase taibuga ,tead ju küll."lausus ta kurvalt .
"MA arvan ,et me enam üksteist ei näe ,aga messime ja helistame üksteisele kindlasti."
"Mul pole sulle midagi muud öelda ,kui ainult edu ja ära mind ära unusta ."lausus ta teiselpool telefoni väga nutuse häälega.
"Ära nuta .Ma hakkan ka ju nutma."ütlesin ma samal ajal ,kui üks pisarates langes mööda mu põske alla.
"Loodan ,et sul on tore aeg seal ,aga sa pead kindlasti lubama ,et sa tuled iga suvi Eestisse eks!"
"Ma luban ,aga ma pean nüüd lõpetama."laususin pisarat kuivatades
"Okei ,tsa !"hüüdis ta telefonist ning ma vajutasin kõne kinni.Pistsin telefoni pükste taskusse ja vaatasin seinakella.Mul oli 10 minutit aega riided ära vahetada.Kõndisin kiirkõnniga kapi poole ja tõmbasin alumise sahtli lahti ,kus olid jäänud mulle mõned parajad riideesemed .
Tõmbasin kiiresti välja ühe sinise kleidi .Lükkasin sahtli kinni tagasi ja liikusin meigilaua juurde.Ema polnud õnneks mu meigiasju ära viinud.Avasin kõige ülemise sahtli ja võtsin seal musta vöö,kollase kotikese ja huulepulga.
Vahetasin kärmelt riided ära .
Look http://data.whicdn.com/images/25075113/y_large.jpg
Võtsin oma spordikoti kätte ,mille ma endaga alla viisin.
"Kuhu ma selle jätan?"küsisin tüdinult ning viskasin koti ema ette maha.
"Ma ei tea ,võta kaasa ,kui tahad ."lausus ta kotist üle astudes ning väga suurt daami mängides.
Vedasin koti tagasi üles ja tundisn ette ,et mu elu ei hakka enam nii hea olema ,kui seda oli varem.Siia jäävad mälestused ,mis minust kunagi lahti ei lase ja jäävad mu mõtetesse alatise.ks.