Memories #2 (3)

Uksel seisis minule võõras umbes 30 aastates blond naine ,kellel oli käes mitu musta mappi .
"Tere ,kas teie olete Karin Pihlapuu!?"küsis ta rõõmsalt ning jäi mu vastust ootama.
"Tere ,jah see olen mina."vastasin mõtlikult ning vaatasin seda naist .
"Mina olen Marit Remmelgas .Olen siin seoses teie vanemate lahutusega ."lausus ta kiirelt ning näitas mulle mingit kaarti ,kes oli tema nimi ,telefoninumber ja mõned tähtsamad andmed kirjas.
"Tulge sisse"laususin ning tulin uksepiidalt esikusse.


"Noh ja sellega seoses ,me tahame ,et te saaksite endale kõige parema koha,kus teile meeldiks elada "rääkis ta ning võttis ühest oma kaustast välja terve ploki pabereid.
"Ma saan teile väga lihtsalt öelda mõne sõnaga ,et ma juba ütlesin oma emale ,et otsustagu nemad ,kuhu ma elama jään."laususin ükskõikselt ning vaatasin elutoa seinal asunud kella.
"Seda ma tean jah ,et te olite palunud neil otsustada ,kuhu te elama jääte,aga nende otsuse lihtsustamise.ks palume me ,et te räägiksite ,mis teile mõlema variandi puhul meeldib või ei ."rääkis ta lahkelt ning avas oma märkmiku.
"Noh isa juures .Siin on mul palju mälestusi nii häid ,kui halbu ,aga mulle meeldib siin.Ma olen siin elanud terve oma elu ja siin on mu sõbrad,keda ma enam nii tihti ei näeks ,kui ma Inglsimaale läheksin.Ma ei tea halb pool oleks võibolla ainult see ,et ma pean väga tihti üksinda kodus olema ,sest isa oleks palju tööreisidel.
Emaga ma tahaks nagu ka koos olla.Ma saaks minna - elu nautida Inglismaal ,sest seal on rohkem võimalusi ,kui siin Eestis.Probleemiks oleks see,et ma ei tea seal kedagi ja ma peaks uuel aastal ka veel kooli minema ja ma ei harju eriti kiiresti uute inimestega."rääksisin südamelt kõik ära ja jäin hetkeks vait ."Kui aga ma peaks väga aus olema ,siis ma ei tahakski ,et nad lahus peavad elama."jäin jällegist vait ,sest mulle koitis ,et ma ei pea sellele blondale midagi üleliia rääkima.

--------
Juhatasin Pille,naise kes oli siin minu järgmise elukohapärast välisukseni ja jäin lihtsalt esikusse kivikujuna seisma.
Olin täiesti šokis.Minu vanemad ,kes olid alati õnnelikus abiellus olnud lihtsalt lahutasid.Hea küsimus mille pärast ,sest sellele ma vastata ei oska.
Sellel hetkel ma ei olnud oma eluga rahul.Tavaliselt ma ei olnud mõelnud tulevikku ,aga praegu lõi küll mulle pilt silme ette ,kus ma olen üldse kodutu ,sest ema ega isa ei taha mind enda juurde.
Raputain pead ,sest selleni ma loodan ,et mu hooldusõiguse jagamine ei jõua.Läksin edasi kööki ja pesin kausi ning lusika ära.

Oma toaust avades kuulsin alumisel korrusel klõpsatust.Keegi oli koju tulnud.
Pöörasin otsejooner ringi ja läksin vaiksete sammudega alumisele korrusele.

Kuna kedagi ma elutoas ei näinud läksin ma edasi kööki.
See vaatepilt ,mis mulle seal vastu vaatas polnud just kõige parem.
Ema nõjatus kätega köögikapile ja nuttis.Ta meik oli laiali ja pisarad voolasid joana silmadest välja.
Kui ta lõpuks mind nägin proovis ta kätega oma pisaraid ära pühkida ,aga neid tuli aina juurde ja juurde .
Läksin joostes ema ette ja kallistasin teda-tugevalt.Mul oli temast vägagi kahju ,sest ta tavaliselt pole mingi nutjatüüpki.Rohkem ta hoiab pigem pisaraid tagasi ,kui laseb need valla.
Lükkasin ta õrnalt eemale ja vaatsin ta silmadesse.
"On natukenegi parem olla?"küsisin murelikult.
"Jah ,on küll."lausus ta õrnalt naeratades ning paitas mu pead.
"Tore."laususin lihtaslt ning tõmbasin laua alt tooli välja ,kuhu ma emale käega näitasin ,et ta istuks.Ta tuli mornilt ja istus toolile maha.
Ise istusin ma tema vastu ning vaatasin talle otsa.
"Ma ei taha midagi rohkem küsida ,et sul halvem hakkaks ,aga ma pean ."ütlesin oma käsi lauale asetades."Kellele mu hooldusõigus läks?"küsisin mornilt ning jäin emale kurvalt otsa vaatama.
Ta võttis oma käed ka laua alt välja ning asetas need minu kätele.
"Minule."vastas ta muigega ,kuigi tal ikka pisarad voolasid.
Ohkasin kuuldavalt ning pöörasin pilgu maha.Võtsin oma käed ema käte alt ära ja asetasin nad omale sülle.
"Nii et ma pean siit ära kolima?"küsisin oma murelikult ning jälgisin ema käsi.Ta tõmbas need endale lähemale ja vastas"Jah ,kuigi ma tean ,et see on sulle raske."
Fack .ütlesin ma enda mõtetes ja tõusin toolilt püsti.Lükkasin selle tagasi laua alla ja küsisin "Millal me siit ära sõidame?" ning vaatasin talle oma tavalise pilguga otsa.
"Ma ei ole veel lennupileteid jõudnud osta ,nii et sa saad ise otsustada ,millal me siit ära läheme."lausus ta vaikselt ning kuivataas oma pluusevarrukaga pisaraid.
Ma ei lähekski siit ära ,kui mul võimalus oleks.ütlesin ma oma mõtetes ning laususin siis emale"Selge ,eks ma annan siis teada ,kui ma valmis olen ." ning pöörasin ennast elutoa poole.

Autori kommentaar »