Kätlin, samuti 15, heledate juuste, roheliste silmadega.
Nad olid tõesti parimad sõbrannad, usaldasid teineteisele kõike.
Viimasel ajal oli Keiu muutunud järjest vaiksemaks. Kätlin teadis ka selle põhjust- nimelt Keiu vanemad olid pikemat aega tülis ja plaanisid lahkuminekut.
Kui aus olla, oli sama olukord ka aastaid tagasi. Vanemad ei pööranud talle tähelepanu ja Keiu otsustas põgeneda. Vanemad leidsid ta ruttu ning veetsid koos terve nädalavahetuse. Nüüd polnud nad pikka aega käinud kuskil kolmekesi. Lisaks sellele nad valmistusid lahku minema...
"Kätlin... Sa oled mu parim sõbranna... Ma pean sulle midagi rääkima. Luba, et sa ei ürita mind takistada kuidagi ja oled mulle toeks." Ütles Keiu, sõbrannale tungivalt otsa vaadates.
"Muidugi, Keiu..."
"Ma ei kannata seda enam. Ma kavatsen mingiks ajaks kaduda siit. Mitte igaveseks, lihtsalt üritan vanematele selgeks teha, et ma pole nukk, kelle tunnetega võiks sedasi mängida..."