Headuse Saladus. (34)

Lumi sajab vaikselt ning jõulukellad tilisevad. Keset suuri laiu metsi istuvad kollid pühalikult oma koobastes ja loevad jutte küünlavalgel. Ainult 1 koll ei ole kodus. Samal ajal, kui kollid pere keskis jõule naudivad on Orlando metsas ja luusib ringi. Ta otsib jõuluvana. Vaimud hingavad jahedalt. Orlando hiilib rahulikult suure põõsa taha, kui ta järsku märkab seda.

Jõuluvana seisab Orlando poole seljaga, sellal kui Orlando vaikselt ta poole hiilib. Järsku teeb jõuluvana koledat läbilõikavat häält, nii et Orlando ihukarvad püsti tõusevad. Ta seisab liikumatult ja külm higi voolab mööda ta selga alla. See hääl oli kajanud üle kogu metsa. Orlando oleks väga tahtnud ringi pöörata ja otse tuldud teed tagasi joosta, kuid ta ei suutnud ennast liigutada. Pealegi oli ta uudishimu liiga suur. Ta astus paar sammu suurele jõuluvana kostüümiga olendile lähedamale, kui järsku praksatas üks oks ta jalge all. Jõuluvana pööras järskult ringi ja nüüd vahtisid nad väikse kollipoisiga tõtt.

"Jõuluvanal" olid suured punased silmad, kulmud tigedalt kortsu tõmmatud, ta lõugade vahelt tilkus verd ja paistsid kaks üsna suurt kihva. Oli kuulda vaikset urinat. Nüüd oli Orlando täiesti hirmust tardunud. Ta lihtsalt seisis ja ootas, et mis edasi saab.

Olend hakkas poisikesele lähemale liikuma...kui kollipoiss karjatas: "EIIIII MA OLEN LIIGA NOOR ET SURRA!" Jõuluvana kostüümis kohutav elukas ehmus ja küsis oma kareda häälega: "Aga miks Sa ometi surema peaksid?" Orlando oli segaduses. Nad olid mõne sekundi vait, kui Orlando sai mahti uut küsimust esitada: "Kas te siis ei tapagi mind? Ja miks te kannate jõuluvana kostüümi?" Liba jõuluvanal oli kohe vastus varuks: "Oh ei, minu ülesanne ei ole kedagi tappa. Kuid mu nimi on Kurjus. Jõuluvana suurim vaenlane. See kostüüm, on ainult selleks, et lapsi lähedale meelitada. Ja kui sa kohe jalga ei lase, tulen ma sinu sisse... välja ei tule ma sealt enne, kui sa oled avastanud headuse saladuse, mida keegi seni ajani välja ei ole nuputanud. Tegelikult ei saa ma üldse aru, miks ma seda kõike sulle räägin. Ma peaksin tegema nagu mu vennad, kui keegi neid avastab, siis lähevad nad kohe avastaja sisse... ja ma võin Sulle öelda, et seniajani pole mitte ükski neist saanud tagasi heaks. Headuse saladust ei ole kerge avastada. Ju ma siis polegi tegelikult nii halb, kui ma Sulle seda rääkisin....aga nüüd, tee et sa kaoks..mul tuleb juba kiusatus sind kurjaks teha."

Orlandole tundus kõik see väga huvitav ja ta tahtis veel Kurjusega juttu puhuda. Ta lihtsalt ei suutnud kuidagi lahkuda ja jätta põhjalikumalt uurimata niisugust erakordset nähtust. Ta küsis ja küsis aina küsimusi, kuni Kurjus sai vihaseks ja läks Orlando sisse. Orlandole tulid kohe pahad mõtted pähe, ta oleks tahtnud teha midagi väga halba. Kuid pool ta mõistusest, või vähemalt veerand, oli veel hea, mis korrutas: " Sa pead leidma headuse saladuse, sa pead!" Ning seda Orlando tegigi. Ta vaatas oma kella. See oli seisma jäänud. Ta teadis, mis on juhtunud. Kurjus, kes oma vendadest leebem, oli andnud talle aega leida headuse saladust. Kollike rändas mööda maailma, arvatavasti kuid, või isegi aastaid, kuid ei leidnudki saladust.

Õnneks seisis aeg, ning läks sama koha pealt edasi mis tol õhtul, kui poisike oli jõudnud oma kodukohta. Ta nägi oma naabritädikest suurte raskete toidukottidega suundumas oma kodu poole..üks pool tema ajust tahtis, et Orlando jookseks sinna, lükkaks tädikese pikali ja naeraks tema üle, kuid teine pool, et Orlando teda hoopis aitaks, niisiis jooksis poisike sinna ja surus alla oma kurja ajupoole tahtmise, ta küsis kas võib aidata. Ta aitas tädikese oma toidukottidega ilusasti koju ja tundis ennast kohe hästi. Talle hakkas heade tegude tegemine meeldima ning ta aitas kõiki, kõiges milles võimalik. Ühel hetkel tundis ta ennast järsku väga hea kollikesena ja nagu oleks kogu kurjus tema seest kadunud. Ta oli väga õnnelik.

Kodus ootas teda ema, kes oli teinud suuri piparkooke, millel oli paksult glasuuri peal. Ta aitas emal kööki koristada ja nad asusid isukalt piparkooke sööma. Ema imestas, et Orlando nii rõõmsasti emal kööki koristada aitas, kuna poeg oli tavaliselt päris laisk. Ta küsis Orlandolt selle kohta. Poiss vastas, et see andis talle hea tunde. Sellepeale lausus ema: "No näed nüüd, headuse saladus on kedagi oma aitamisega õnnelikuks teha!"