Kaotatud tunded, 1.# (7)

,,Peika või mitte aga sa teed aborti, " ütles mu ema, üsna valjult. Jah, ma olin nimelt jäänud rasedaks John´ist. Ema keelas rangelt last hoida alles. Ma olin ta peale väga kuri.

,,Ega ma ei saa ju süütut last tappa! Ta ei vääri seda. Ema, palun, ole mõistlik ja arvesta ka minu soovidega, " vastasin ma. Sellest hoolimata, et ma olin küll alles kuusteist, ei olnud mul nii kivist südant, et tappa last. Noh, muidugi ma eelistaks noorte elu elada - pidutseda, juua ja tutvuda uute inimestega. Aga et last tappa? Ei! Mitte kunagi. Vannun, käsi südamel.

,,Sina oled alles nii rumaluke! Sa ei ole veel piisavalt suur, et saada maailma asjadest aru. John jätab su varem või hiljem maha ja siis sa oled ihuüksinda, sügavas masenduses. Sina oled ju ise süüdi, et sa ronid igaühega voodisse. Nüüd on jäänud sinu teha ka abort, " vatras ema. Ma olin harilikult harjunud temaga aga seekord ajas tema õiendamine mu päris vihale.

,,Käi põrgusse! Mina sind ei kuula, hoolimata sellest, et sa oled mu ema, kes peaks mind mõistma, aitama, kuulama ja toetama. Aga sina? Sa ei ole ema eestki!" käratasin ma ja jooksin enda tuppa. Lukustasin ukse. Puhkesin ka ägedasti nutma. Järsku helises mu telefon. Ekraani peal seisis nimi nagu John.

Telefoni kõne.

Mina - Jah? Kas see oled sina, John?

John - Muidugi. Ma tahaks sinuga kokku saada. Ja kohe. Saame kokku pargi juures.

Tuut-tuut.

Kõne, mis kestis vaid paarteist sekundit, oli kahtlust tulvil. Ka poisi hääl oli kummaline. Nagu oleks ta masenduses või pettunud. Läksin kiiruga alla ja seejärel ütlesin emale :,,Ema! Ma lähen välja. Helista kui vaja." Seejärel kihutasin ma uksest välja, pargi poole. Püüdsin äärmiselt kiiresti kõndida, sest ma ei tahtnud, et John peaks mu järele ootama kaua. Peagi jõudsin ma esimese pingi juurde, kus istus John, nägu ütlemata õnnetu.

,,John? Kas sa tahtsid midagi öelda?" küsisin ma. Poiss noogutas pead ja tõusis püsti. Ma jäin teda küsivalt vaatama.

,,Vaata, asi on sinu raseduses, Kimberly. Ma tahan sellel teemal rääkida kui see sulle probleemiks pole, " lausus John, üsna tasa. Ma kivistusin. Mida ta nüüd kavatseb öelda?

,,Jah? Räägi. Ma mõistan, et see teema on meile mõlemale oluline. Ja parem on ka kui me räägime sellest, " vastasin ma. Poiss kogus ilmselt julgust, hingates sisse värsket õhku.

*

Jätkan kohe. (: Aga praegu pole aega. Sorriez.