Kosmoselaev 12 (15)

Nja, see jutt võib tunduda natuke imelik aga elab üle. Ma tegin seda juttu tõsiselt kaua kuna kool võttis palju ajast enda alla.
Kui sa ei viitsi juttu läbi lugeda pole vaja kommenteerida ega hinnata!

"Kõik jääge vait! " Mitte miski ei aidanud, nad olid määratud hukule. "EIIIIIIIII... " ja kõik mattus pimedusse...

Mingi ime tõttu olid nad siiski kõik elus ja terved. Nad avasid oma silmad ja avastasid, et nad on lõksus mingisugusel tundmatul planeedil. Inimesed kes olid sattunud sinna kummalisele planeedile olid laeva kapten Rico ja tema meeskond Isabella, Mariella ja Jacob. Rico ja teised ronisid purunenud laevast välja ja heitsid pilgu ümbruskonnale. Rico tegi kiire ringi ümber laeva ja veendus, et selle leavaga ei saa enam kuskile reisida. Neid ümbritses suur, niske vihmamets, lõõmav kuumus, salapärane udu ja meeli erutav lõhn.
Nad istusid maha ja vaatasid kõik üksteisele silma. Nad ei öelnud midagi kuid nad teadsid, et nad ei saa siit enam mitte kunagi minema, kuid siis kuulsid nad oma selja tagant raksatust.
Nende silmad lõid suureks ja ilma midagi ütlemata pistsid nad sinna poole jooksu kust nad olid kuulnud raksatust.
Nad jooksid ja jooksid. Nad ei mõelnud absoluutselt mitte millegist nad lihtsalt tegutsesid vastavalt oma instiktidele. Nad kuulsid heli ning võib-olla tekitas selle heli keegi, kes oskab neid aidata.
Järsku lõppes mets ja nende ees seisis suur mere taoline asi ainult selle juures oli üks asi imelik – seal see polnud mitte vesi vaid hoopis veri – tumepunane veri. Kõik jälgisid kuidas veri nende ees voolas. Rico ütles ahastuses "Kuhu me küll sattunud oleme !? "
Kõik teised olid ka segaduses. Rico tajus oma meeskonna muret. "Meeskond, ma saan aru, et te kõik olete segaduses. Ma arvan, et me peaksime otsima koha kust saaks üle selle vere jõe minna."
Kõik noogutasid ja tõusid püsti.
Rico, Isabella, Mariella ja Jacob hakkasid kõndima mööda selle vere mere kallast. Kui nad olid juba kolm kilomeetrit kõndinud hakkas nende ümber tekkima paksem udu, see läks järjest tihedamaks ja tihedamaks. Kohati oli selles isegi nii raske näha, et Mariella kukkus ninali. Järgmine asi mis muutus oli see, et iga samm mis neid edasi viis tõi nendeni järjest vägema haisu. See oli peaaegu kannatamtuks muutunud kui järsku kostis hinge põhja kraapiv kiljatus.
Isabella kiljus kuna ta oli enda arust vees silmanud laipa. Rico ja Jacob laskusid põlvili ja üritasid läbi udu märgata mõnda laipa.
Järsku märkas Jacob, et midagi triivib nende poole. Esialgu polnud üldse aru saada mis sealt tulemas oli nad kissitasid silmi... see oli laip. Peale seda laipa hakkas neist mööda voolama järjest rohkem ja rohkem surnuid. Nende juures oli üks iseloomulik asi neil kõigil olid orad pähe löödud. Isabella ja Mariella värisesid krampides ja nutsid. Rico ja Jacob vaatasid pealt kuidas neist triivisid mööda laibad kellel olid metallist orad peast läbi - surutud?
Nad ei suutnud rääkida ega liikuda, mõtlemisest rääkimata. Nende vaatepilt oli võigas – mehed, naised ja lapsed igas vanuses. Kas siin on kunagi olnud tsivilisatsioon? Mis siin on üldse toimunud?
Järsku kuulsid nad jälle raksatust. Seekord oli Rico põgenejast kiirem. Ta sai kätte ühe totaalselt muundunud olendi. Kui tal poleks olnud ühte üle liigset kätt, kolme suud ja kui ta nahk oleks olnud normaalne oleks võinud teda isegi inimeseks nimetada.
Isabella ja Mariella peitsid ennast Jacobi taha. Rico hakkas seda olendit teiste juurde tirima. Kui nad neljakesti olid tema ümber kogunenud hakkas see olend rääkima "Te peate siit kaduma - kui teile on teie elu tähtis. Siin planeedil elasid 3000 aastat tagasi inimesed, kuid siis tulid Nemad... "Olend põrnitses maha ja rääkis edasi" Inimesed arvasid, et nad tulevad appi, tulevad nendega sõbrunema. Aga ei. Nad astusid oma laevast välja ja alustasid külmaverelist jahti inimestele. Mina ja veel paar inimest põgenesime moonutamise ajal. Teised on kõik surnud." Isabellal hakkas kõht korisema ning ta küsis "Kuule..." moonutataud katkestas ja ütles, et ta nimi on Dave. Isabella alustas uuesti." Dave, kuule, ega teil seal midagi süüa pole? "Isabella punastas natuke ja hoidis ühe käega kõhust kinni ning teisega Mariella kätt. Dave muigas ja hakkas liikuma.
Nad olid kõndinud umbes tund aega selles kummalises metsas kui lõpuks Dave ütles Me oleme kohe kohal.
Me vaatasime ringi suu ammuli ja silmad suured nagu vankrirattad. Seal oli ilus. Isegi seda udu polnud seal nii palju kui mujal. Kõik oli nii – roheline ja armas.
Rico küsis" Kui palju teid on ? "Dave muutus nukraks ja lausus" Mina ja mu vend." Teel sinna imelisse paika oli Dave maininud, et vanasti – kui kõik oli veel normaalne – oli tal naine ja 2 last, viie aastane tütar Marilyn ja kaheksa aastane poeg Tom.
Kõik meeskonna liikmed taipasid, et Dave’il tuli tegemist teha valusate tunnetega.
Dave, Tom, Isabella, Mariella, Rico ja Jacob kõik istusid maha ja sõid natuke ning samal ajal rääkisid kõigest pikemalt.
Nimelt tuli välja, et meeskond oli oma kosmoselaevaga aja-auku kukkunud ning nad olid ajas 10 000 aastat edasi rännanud. Ning nad ei olnud tundmatul planeedil vaid nad olid Jupiteril.
Dave ja Tom rääkisid, et Veenus ja Maa hävisid 4000 aastat tagasi meteoriidi sajus. Umbes 20% Maa populatsioonist hävis. Nad said ka teada, et peale Dave’i ja Tom’i #!?!#uskil Aafrikas ka paar inimest olema, kuid nendega pole keegi viimase 6 aasta jooksul kontakti saanud. Ilmselt neid enam pole olemas.
Reisida või midagi muud säärast teha on olnud viimased 800 aastat. 800 aastat tagasi saabusid ka nemad – tulnukad.
Tegelikult ei kutsu keegi neid tulnukateks, nad on liiga... selle jaoks pole isegi sõnu. Nad näevad välja nagu püstised ahv-hundid. Nad söövad toorest liha, nad on üli tugevad ning vajadusel oskavad ka rääkida inimkeeles.
Igal juhul praegu on reaalsus selline, et esiteks Rico, Isabella, Mariella ja Jacob on ajas edasi rännanud. Teiseks, nad on Jupiteril koos Dave’i ja Tomiga. Kolmandaks, Jupiteri vali'tsevad hetkel mingisugused tundmatud olendid kes tahavad vist ära tappa kõik olendid.
Kuna öö oli tulemas tegid Tom ja Dave neile asemed valmis. Nad otsustasid, et magavad öö ära ning seejärel lähevad tagasi oma kosmoselaeva juurde ning üritavad seda parandada. Nad otsustasid, et kui neil on vaja mingisuguseid tööriistu siis nad lähevad ja üritavad varastata neid nendel olenditelt. Nad vähemalt üritavad...

Öö möödus pingeliselt ja kurvalt.
Tõesti, Mariella, Jacob ja Rico magasid kenasti ning ka Tom ja Dave oma hurtsikus magasid rahulikult - vaid Isabella ei saanud magada, ta viskles pool ööd oma madratsil kuni ta lõpuks lihtsalt istus oma madratsi peal. Põlved lõua all ja käed ümber põlvede.
Kui ta oli selles asendis juba pool tundi olnud hakkas ta ennast edasi ja tagasi kiigutama, selle peale ärkas tema kõrval maganud Rico ülesse. "Ta vaatas Isabellale silma Miks sa ei maga? "Isabella ehmus, tõusis püsti ning karjus täiest kõrist. Selle peale ärkasid ülesse ka Mariella ja Jacob. Nad vaatasid kõik kolmekesi Isabella poole, kelle silmis olid pisarad, kes värises üle keha ja hingeldas.
Mariella tahtis tõsta kätt, et temast kinni võtta kuid oli hilja, sest samal hetkel kui Mariella kätt tõstma hakkas pani Isabella jooksu. Jacob jooksis talle järele – kohe Jacobi järele jooksis ka Rico. Mariella äratas ülesse Tom’i ja Dave’i ning ka nemad jooksid neile nüüd järgi.
Segane Isabella jooksis nii kiiresti, et Jacobil oli raske ilma kukkumatta temaga samas tempos püsida.
Tom ja Dave kõige taga aga rääkisid "Kas see tõesti juhtub? Kas nemad on läheduses? "Mariella kuulis mida nad rääkisid. "Millest te räägite!?"
Tom ja Dave vaatasid üksteisele silma ning Dave alustas "Need... need olendid, me oleme kuulnud, et kui nad on läheduses valivad nad iga nädal grupist välja kõige nõrgema liikme ning hävitavad ta. "Melissal lõi see hinge kinni, ta komistas ning lõi kukkudes pea vastu kivi ära
Dave ja Tom mõistsid, et Isabellat pole võimalik päästa ning nad lootsid et Rico ja Jcob saavad sellest ennem aru kui see neile hukkatuslikuks muutub.
Tom ja Dave viisid Mariella tagasi laagrisse ja jäid ootama Rico’t ja Jacob’it. Samal ajal mõtlesid nad, kuidas nad seda Rico’le ja Jacob’ile seletavad. Vahepeal hakkas sadama vihma.
Tundide möödudes tulid Rico ja Jacob tagasi. Nad olid täiesti murtud olekus. Jacob kõndis ees pool. Jacob marssis otse Tom’i ja Dave’i poole ning ütles. Ta lihtsalt hüppas – kuristikku. Ta tõstis pea ülesse ning küsis Tom. Dave. "Mis siin toimub?" Nüüd oli kohale jõudnud ka Rico – ka tema silmis põles vaid see sama küsimus.
Mis muu saigi nende mõtetes praegu olla? Nad olid ju alles näinud kuidas täiesti süütu inimene - nende sõber hüppab kuristikku. Midagi peab olema väga valesti. Tom ja Dave seletasid kõigepealt mis oli juhtunud Mariellaga ning siis hakkasid seletama kuidas Nemad jahti peavad.
Kui Rico ja Jacob olid ennast natuke kogunud ja aru saanud mis toimub – tabas neid järgmine löök näkku. Neil on vaid üks nädal, et saada siit minema, ning kell juba tiksub. Nad olid neljakesi vait ja vaatasid üksteisele silma. "Aaah... "Kõlas järsku ühest hurtsikust, see oli Mariella. Ta oli teadvusele tulnud. Rico ja Jacob. Tom ja Dave. Nad teadsid, et kõige nõrgem liige on nüüd Mariella – tema elu kell tiksub kiiresti lõpu poole.
Mariellale ei tulnud see üllatusena, et tema on järgmine kes on suremisele määratud. Nad otsustasid, et hakkavad liikuma sinna poole kust vool need laibad tõi.
Nad hakkasid liikuma. Mariella tundis ennast ikka veel veidi uimaselt. Kell oli ka alles kuskil kaheksa hommikul. Nad kõndisid tagasi mööda seda teed mida nad olid tulnud. Nad otsustasid käiia kõigepealt ka oma kosmoselaeva juurest läbi. Nad otsustasid, et võtavad sealt kaasa vett ning rohkem padruneid. Kõndides sinna poole ümbritses jällegi neid salapärane udu, lõõmav kuumus ning meeli erutav lõhn.
Liikumine sinna möödus kiires tempos. Nad otsustasid, et nad veedavad ühe öö on laeva juures. Öö – vähemalt selle algus muutus muretsedes - Rico, Jacob, Tom ja Dave olid Melissa pärast mures. Ainuke kes magada suutis oligi Melissa. Kuid öö möödudes võttis väsimus võimust ning ka teised uinusud sel kaunis kummalisel planeedil.
Rico ärkas ülesee kuna ta kuulis Melissa verdtarretama panevat kiljatust. Nimelt oli Jacob surnud. Ta oli 12 odaga puu külge naelutatud. Tema keha oli täiesti ära rapitud. Kogu puu ja selle ümbrus oli verine – tumepunane just nagu sajandeid seisnud vein.
Dave, Tom, Rico ja Mariella mõistsid, et neil pole mingit lootust siit eluga pääseda...
"Kas te teate kust leida meie vaenlased?" Küsis Rico Tom’ilt ja Dave’ilt. Dave ja Tom vaikisid. Rico heitis neile ühe karmi pilgu mille peale Dave noogutas.
"Me peame valima kas me lähme sinna ja vähemalt proovime võidelda või jääme me siia surma ootama! "Kõik teadsid tegelikult – ka Rico – et pole vahet kas minna või jääda, üks asi on kindel. Nad saavad surma.
Nad asusid oma retkele. Olles kuus päeva – magamata - kõndinud mööda seda udust ja niisket metsa hakkas Mariellale halvasti mõjuma. Dave ütles, et Tom ja Rico edasi läheksid. Tema tuleb Mariellaga hiljem järgi. Paari päeva pärast kui Dave oli Tom’ile ja Rico’le järgi jõudnud ja öelnud, et Mariella on surnud hakkas Rico’l kahtlane tunne, et midagi on valesti, väga valesti.
Tom ja Dave olid öelnud, et Nemad ründavad alati grupi kõige nö nõrgemat lüli, kuid kuidas said olla Mariella, Isabella ja Jacob nõrgimad? Tom ja Dave peaksid olema ju need kõige nõrgemad. Meie tulime siia suurepärase füüsilise vormiga, nemad... nemad on siin kuskil metsas kükitanud. Kuidas?
Rico kõndis Dave’i ja Tom’i ees. Ta mõtles kõige üle järele ning küsis, samal ajal ringi pöörates. "Miks teid pole rünnatud terve see aeg?" Kuid kui ta oli ümber pööranud tabas ta kaela midagi külma, midagi terasest, see oli nuga. Rico oli surnud ja tema tapjaks polnud keegi muu kui Tom.
Tom ja Dave pole olnud ausad. Nimelt on nad elanud seal Nendega kokkuleppel, et nad tapavad kõik sissetungijad. Esialgu nad üritasid muidugi neid päästa kuna ega inimese tapmine pole just väga lihtne tegu. Isabella mõrv oli mõeldud hoiatusena Tom’ile ja Dave’ile.
Dave ütles Tom’ile "Mis edasi? "
"Me lihtsalt elame, ootame ja elame.... "
___

Vabandust kirjavigade pärast.