Teema: Võistlused / Kosmoselaev 12 - Lõppenud!!!

Kosmoselaev 12 pikk rännak ja saatuslik lõpp. (1)

Mul ei tulnud eritihäid ideid aga otsustasin siiski midagi kokku kirjutada :D. Üks asi veel et need eks lugeda ei viitsi öärge parem üldse kommenteerige :)


Oli aasta 2127. Just oli ehitatud tohutult võimas kosmoselaev mis pidi võimaldama uurida ka teisi galaktikaid peale Linnutee. Ainsaks meeskonnaks kes seda masinat katsetada julges oli Kosmoselaev 12 meeskond. Sinna meeskonda kuulusid Robert, Deena, Mary, Georg, Felix ja Phil. Nad olid koos töötanud juba 15 aastat. Just olid nad tagasi tulnud kosmosejaamast MG375 kus nad olid olnud 10 aastat. Neil kõikidel oli väga korralik haridus ja igaühel oli mingi kasulik oskus mida vaja läks. Näiteks Robert oli suurepärane arst ja Deena aga oskas igasuguste masinatega töötada kui midagi katki läks. Kosmoselaev 12 stardini oli aega veel paar tundi. Meeskond istus oma ruumis ja rääkis. Nad olid natuke närvis aga siiski ei kartnud. Eemal seisis palju ajakirjani.kke ja fotograafe. Oli aeg kosmoselaev 12’le minna. NASA üks tähtsamatest töötajatest soovis neile edu ja nii kui nad olid laevale läinud ja turvavööd kinnitanud tuli lindilt hääl.
”Stardini on jäänud veel 10 sekundit. Üheksa. Kaheksa. Seitse. Kuus. Viis. Neli. Kolm. Kaks. Üks.”
Meeskonna liikmete kõrvu kostus kõrvulukustav hääl ja kosmoselaev hakkas meeletul kiirusel ülespoole liikuma. Deena kes istus aknapoolsel küljel nägi veel all leeke. Läks paar sekundit ja kosmoselaev 12 oli Maa külgetõmbe jõu mõju alt väljas. Nad olid Maad ennegi näinud, aga siiski nad imetlesid seda.
”Ma ei suuda ikka uskuda et me elame nii ilusal planeedil, kuigi ma olen seda juba mitu korda näinud,” lausus Phil vaimustunult. Meeskonna eesmärgiks oli minna Pluutost veel kaugemale, et ühe spetsiaalse kaameraga pilti teha. See kaamera pidi võimaldama zoomida nii kaugele et saab mingisuguse ülevaate väljapoole Linnuteed jäävatest asjadest. Möödus paar päeva. Nad hakkasid Saturnile lähenema, nii kaugele polnud nad veel enne lennanud sest kosmosejaam MG375 oli Jupiteri läheduses. Meeskonna liikmed lülitasid sisse autopiloodi ja läksid akende juurde Saturni vaatama. Saturn oli jube ilus, need rõngad ja muu. Saturni suurim kuu Titan paistis ka ja Dione, Rhea, Tethys ja Lapetus paistsid Saturni ümber tiirlemas. Möödus veel nädalaid enne kui nad oma sihtkoha lähedale jõudma hakkasid. Pluutoni oli veel umbes nädala pikkune teekond. Meeskonna liikmed arutasid igasuguste teemade üle ja olid täiesti rahulikud sest siiamaani oli kõik hästi läinud. Ühel päeval juhtus õnnetus.
” Appi! Tulge siia!” karjus Felix paaniliselt, kõigest päev enne sihtkohta jõudmist.
”Mis juhtus?” hõiskasid kõik meeskonna liikmed koos.
”Kiiruse ja suuna muutmise kang ei tööta ja kui me ei saaga hoogu maha võtta siis me lendame siit galaktikast välja ja ma ei tea mis väljaspool seda galaktikat olla võib.”
Deena läks kangi juurde ja vaatas seda aga ka tema ei osanud seda parandada. NASA baasiga nad ühendust võtta ei saanud sest nad olid juba liiga kaugel Maast. Järsku hakkas kosmoselaev 12 kiirust lisama ja kihutas otse tühjusesse. Kosmoselaev 12’l läks järsku üks balloon katki ja terve meeskond minestas. Kui nad ärkasid olid nad kuskil planeedil. Nad ronisid kosmoselaevast välja ja vaatasid ümbrust. Taevas oli tumepunane, ja siin kasvasid imelikud taimed. Imekombel olid nad sattunud kohta kus oli õhku.
”Kus me oleme?” küsis Mary väriseval häälel. Keegi ei vastanud ja oli aru saada et kõik kartsid. „ Me peame proovima laeva parandada, kuidagi me siit ikka minema saame, aga äkki läheks vaataks ümbrust äkki leiame midagi,” ütles Robert suhteliselt rahulikult. Nad läksid ümbrust uurima, järsku aga Georg karjus : „ Tulge siia, ma leidsin midagi!” Kõik jooksid tema juurde. Nad said kohe aru mida Georg leidnud oli. Eemal paistsid maja moodi asjad kus sees põles tuli aga mitte tavaline tuli. See tuli oli nagu liiga erk nende silmade jaoks. Järsku kostis praks ja köite sahin. Järgmisel hetkel rippusid nad puu otsas puuris. Või see polnud päris puu, see oli kollane, millel olid valged lehemoodi asjad küljes. Nende all seisid ilmselt selle koha inimesed. Tegelikult inimesteks neid päris nimetada ei saanud sest nad olid kolme silmaga nii et üks silm taga ja kaks ees, käed venisid neil niikaugele kui nad ise neid venitada tahtsid jne. Kohalikud vedasid neid puuris majade poole. Nad isegi ei küsinud nende käest midagi ainult viskasid nad majja sisse ja lükkasid suure kivi uksele ette. Ruumis oli pime, vaid üks väga väike ava oli ühes seinas. „ Me peame siit välja pääsema,” ütles Felix. Järsku oli ruumis täiesti valge. Nad ei saanud alguses aru mis toimub sest valgus oli liiga ere. Siis nad nägid et uksel seisis keegi ja ütles neile midagi ebaselges keeles. Järsku karjatas Felix: „ Ma saan aru mida ta räägib, ma ei tea kuidas aga saan. Ta palub meil endaga kaasa minna.” Kõik vaatasid Felixit imestunult. Felix läks selle mehe juurde kes nendega rääkis. „Kuidas ma teie keelest aru saan?” küsis ta vaikselt. „ Usud sa või mitte, aga sa oled määratud meie planeedi Seth, vali.tsejaks määratud, ega see ilmaasjata juhtunud et suuna ja kiiruse kang katki läks,” lausus Tar vaikselt. „ Mis asja? Mina ja selle planeedi valit.seja? Te teete nalja, eks?” päris Felix. „ Ei, see pole nali, aga kui sa ei taha meie valit.seja olla siis me aitame teie kosmoselaeva ära parandada ja te saate siit minema. Kuid parandamine võtab umbes aasta aega,” vastas teine. Teised vahtisid imelikult, kuna nad ei saanud midagi aru mida Felix ja Tar rääkisid. „Aasta!?” karjus Felix. „ Rahu aasta läheb kiiresti, kuigi jah ma ei tea vähemalt siin, ma ei tea kust te tulete aga mitte siit Galaktikast igatahes nii et ilmselt on teie aasta pikem kui siin,” naeris Tar. Järgmisel päeval kohalikud elani.kud parandasid kosmoselaev 12 ja selle meeskond puhkas niisama. Neil ei lubatud midagi teha. Nad arutasid et kui laev korda saab et kuidas tagasi koju saab sest siin ümbruskonnas oli tugevam külgetõmbe jõud kui planeet Maal. Vastutasuks aitas kosmoselaeva meeskond planeedi Seth elanikke. Nad tegid neile süüa, mis osutus elanike arust väga heaks ja palju muud sellist. Nad olid mõelnud ka plaani kuidas siit minema saada. Nii mööduski aasta. Kosmoselaev 12 sai valmis ja nad hakkasid minema. „ Oli tore teiega kohtuda, äkki tulete kunagi veel?” küsis Tar. „Ma ei usu et me tulla saaksime, aga eks vaatab,” lausus Felix. Nad olid ka selle aasta jooksul võtnud pinnasest proove ja kaasa korjasid nad igasuguseid taimi. Oli aeg kosmoselaev käivitada. Nad tõmbasid kangi. Kõik olid vaiksed ja ärevad. Järsku lendas kosmoselaev 12 taeva poole. Kõik hingasid kergendunult. „Kuulge, on üks asi mille peale me ei mõelnud,” ütles Deena värisedes. Kõik vaatasid Deenat. „ Ja mis asi see siis on?” küsis Robert. „ See galaktika on tohutult suur ja me ei tea kuhu me peame lendama et tagasi Linnuteele saada. Me võime ekselda siin aastaid, ja kui kunagi Maale jõuame oleme 80. aastased vms. Pealegi siia tulek võttis ka aega. Maalt Pluutoni lennata on mitme kuu lendamine,” rääkis Deena. Kõik vaatasid ja järsku muutusid nende näod valgeks. Kõik vaatasid hirmunult aknast välja. Nende ümber keerles tuhandeid planeete ja iga planeedi ümber tiirles kuni 100 kuud. „ETTEVAATUST!!” karjus Mary. Kõik vaatasid Mary poole ja siis kohe sinna kuhu Mary vaatas. Kõik kangestusid hetkeks. Nad lähenesid tohutule asteroidile hulgale. Georg jooksis puldi juurde. Ta keeras kosmoselaeva sealt eemale. Nad nägid et nende ümber oli palju asteroide ja meteoriite ja kõike muud. Oli ime et nad üldse siit enne kuidagi läbi said. See oli kindel et keegi pidi koguaeg kosmoselaeva juhtima. Nad muudkui ekslesid keset kosmost, üritades asteroidide eest minema saada. Möödus kuid. Juba oli möödas aasta. Nad olid juba lootuse kaotanud kunagi tagasi Maale jõuda. „Me oleme eksinud, huvitav kas me üldse kunagi tagasi jõuame. Enam ei saa me ka tagasi Sethile minna sest me oleme mööda seda kohta siin ringi tiirutanud juba aasta,” rääkis Felix nördinult. Kõik ohkasid. „Seal ees on kuidagi liiga must,” ütles Robert vaikselt. Kõik vaatasid ees olevast aknast. See oli tõesti kuidagi liiga tume võrreldes ülejäänud kosmosega.
”Millegipärast on mul tunne, et me ei tohiks sinna sisse lennata,” ütles Deena. Kõik olid nõus. Felix hakkas kosmoselaeva jälle teiselepoole keerama aga ta ei saanud. See salapärane must asi tõmbas neid enda poole. Nende kiirus hakkas vaikselt kasvama ja nad ei saanud midagi teha. „See tõmbab meid endasse!” karjus Felix. Kõik olid vait ja vaatasid üksteist. „Me oleks siia niikuinii surnud, nii et vahet ei ole millal me sureme tagasi Maale me enam ei jõua,” ütles Robert. Kõik noogutasid ja ohkasid.. Kosmoselaev 12 hakkas järjest kiirust koguma ja sööstis otse selle musta koha poole. Meeskond ei kartnud enam, nad teadsid et nad surevad ja polnud midagi teha. Järsku aga lendas nende teele ette tohutu asteroid ja kosmoselaev sööstis sellepoole. Keegi ei hakanud selle peatamiseks midagi tegema, vahet ju polnud. Nad teadsid et neil on elamiseks jäänud veel vaid minut või vähemgi. Nad vaatasid üksteisele otsa ja naeratasid. Järsku käis pauk ja kosmoselaev 12 plahvatas. Meeskonna liikmed surid silmapilkselt ja kosmoselaeva tükid jäid sinna tundmatusse galaktikasse hõljuma. See oli kosmoselaev 12 ja selle meeskonna lõpp.

Teavita ebasobivast sissekandest!