Teema: Võistlused / Kosmoselaev 12 - Lõppenud!!!

Mis saab ? (0)

Elasid kord vennad, kelle sõprus oli maagiline. Nad tegid alati kõike koos, ka kosmoselaeva "Allicstar", mille nad nimetasid hiljem ümber Kosmoselaev 12.-ks. Nad läksid sellega kosmosesse, kuna neil oli juba ammu olnud soov käia kosmoses. Kahjuks polnud neil kosmosega mingeid kogemusi, nii et nad sattusid üsna kiiresti lõksu. Siin on osa nende jutustusest, mis nendega juhtus:




Kui me lõksu jäime, oli esimene asi, millest mõtlesime, perekond. Me olime ju ikkagist vennad ja mitte miski, isegi kosmos, ei tohi meie sõprust murda.

Olime lõksus olnud umbes 3-4 tundi, kuni meil tuli söögiisu. Aga me ei saanud süüa, kuna just see kosmoselaeva osa oli lukustatud. Mõeldes järele, arvasime, et tegu on tulnukatega. Mina, vanim vend, ütlesin:

"Tegu on arvatavasti maaväliste olendite ehk tulnukatega. Mis te arvate, äkki paneksime skafandrid selga ja läheksime natuke kosmost oma silmaga uurima?"

Nooremad vennad jäid nõusse ja nii me siis läksime. See oli isegi lõbus, kuna me saime kõrgele hüpata ilma suure vaevata. Meie tuju läks palju rõõmsamaks, hoolimata sellest, et olime oma kosmoselaevaga siin kosmoses lõksus. Otsisime märke tulnukatest, aga ei leidnud midagi.

Hakkasime uniseks jääma ja läksime kiiresti kosmoselaeva tagasi. Seal magasime mõne tunni, kuni kuulsime salapärast häält. See oli vali, aga naljakas. "Kas lähme sisse?" küsis salapäraselt võõras hääl.

"Kuulge...poisid, ärgake üles!" hüüdsin poistele. Ka nemad olis silmapilk üleval, öeldes, et neil polnud und. "Kuulsin vahepeal hääli, nagu sinagi, aga need olid vaiksemad. Niisiis jäin ma uuesti magama." rääkis mulle vend.

Et teada saada, kes on seal kosmoses, pidime uuesti välja minema. Toppisime skafandrid selga ja läksime hanereas, nii vaikselt, kui saime, uksest välja.


Kuid suur üllatus polnudki tulnukas, vaid hoopis keegi inimene. Ta paistis olevat väga kodustunud siin kosmoses. Ta sammus meie poole ja ütles: "Inimesed! Olen teid vahepeal jälginud, kuna arvasin, et olete siit pärit. Aga tuleb välja, et olete inimesed, nagu minagi." Tervitasime salapärast inimest vastu ja läksime tema järel. Ta elupaigaks oli kosmoselaev, mis oli justkui järgmise sajandi leiutis. See nägi meie kosmoselaeva juures välja nagu kuld. Küsides, saimegi teada, et sellise kosmoselaeva saakski ainult kulla eest.

"Ma arvan, et olete väga ehmunud, aga pole põhjust, kuna kõik on korras. Ma pole mingi paha tulnukas, kes võtaks teilt kõik ära. Ma olen inimene, nagu teiegi. Mu nimi on Bendy. "

"Aga mis te siin teete?" küsisime me.

"Ma olen juba lapsest peale oma vanaisaga kosmoses käinud. Mu vanaisa oli leiutaja, ja tema viimaseks leiutiseks oligi see kosmoselaev HIG VI. Nagu nimest näga, oli see ta kuues ja ka viimane kosmoselaev. Mõni päev pärast kosmoselaeva valmissaamist...ta suri. See ei tohtinud juhtuda, kuna ta lubas, et peale kosmoselaeva valmissaamist tuleb ta minuga kosmosesse. Leiti paberid, kus oli kirjas, et kogu mu vanaisa vara on nüüd minu. Ma sain hiigelsuure päranduse oma#!?!#ks ja minust sai rikas inimene. Nüüd, aastaid hiljem, tegin HIG VI natuke ümber, et see oleks veel modernsem, ja tulin sellega kosmosesse. "

"Aga meil juhtus selline asi, et me jäime oma kosmoselaevaga lõksu. Süsteem lõpetas lihtsalt paugu pealt töötamise...äkki te saate meid aidata?" küsisin ma.

"Jaa, loomulikult!" ütles Bendy.


Kosmoselaev 12 sai remonditud ja vennad said maa peale tagasi. Peale kosmoses käiku läksid nad kosmonautideks õppima. Aastaid hiljem olid nad professonaalsed kosmonaudid ja nende parimaks sõbraks oli Bendy, kellega vennad käisid veel palju aastaid koos reisimas.

Teavita ebasobivast sissekandest!